Järjejutt Toomas ja Evelin: 21. peatükk

Kui Toomas uuesti ärkas, oli väljas juba pimedaks läinud. Ta lamas üksi voodis. Huvitav, mõtles ta. Kus võiks olla Evelin? Kas ta on jälle kuskil reamees Juksiga hullamas? Või on ta sootuks minema sõitnud.

Toomas tõusis voodis istukile ja vaatas aknast välja. Õues oli vihma sadama hakanud ja vesi sulises räästas. Toomas tajus kusehäda ja läks välja põit tühjendama. Ta kuses suure kaarega vastu laternaposti. See oli tema üks lemmiktegevusi, vaadata, kas saab nii oma kolme meetri pealt pihta või mitte. Vahel tal see õnnestus, aga vahel puhus tuul joa eemale. Toomasel oli isegi harjumus mõelda, et kui pihta läheb, siis tuleb tore päev. Ja kui mööda, siis läheb kehvasti. Ja nii oli tal juba hommikul selge, kas ta teeb olulised otsused sel päeval või lükkab need edasi.

Täna läks pihta. Toomase nägu säras õnnest, ta nööpis püksiaugu kinni ja läks tagasi tuppa. Seal vaatas ta veidi ringi ja ühtäkki hakkas tal kõhe, sest majas polnud ühtegi hingelist. Ta piilus isegi voodite ja laua alla, aga ikka ei midagi. Kuhu nad kõik kadusid, mõtles Toomas. Ta püüdis oma aju pingutada, aga ei suutnud. Mingi naljaks punn oli ees. Ta ei suutnud meenutada, mis ta oli eelmisel päeval teinud, kus käinud. Ning kuhu võisid kõik kaduda.

Järsku tundis Toomas, et keegi haaras tal jalgadest kinni. Ta vaatas alla ja nägi ehmatusega mingit lohesaba. See on Trundel, mõtles Toomas endamisi, ja juba oligi kole pika keelega maopea tema kohal. Trundel tiris mehe tagasi õue.
„Lase mind lahti, sa vastik elukas,“ ütles Toomas.
„Eeee, eeei laseee,“ kostis Trundel.
„Mis mõttega sa mind kinni hoiad?“
„Ma hoian, sest ma tahan seda. Ma teen, mida tahan.“
„Ma saan aru, aga mis mõttega?“
„Kas igal asjal peabki mõte olema. Enamus asju tehakse ilma mingi mõtteta.“
„Mina teen kõiki asju mõttega,“ tähendas Toomas.
„Ma ei usu seda. Tõesta seda.“
„Nooh, näiteks ma tulin ennist välja, sest tahtsin näha, kuhu on kadunud Evelin.“
„Aga sa ei leidnud teda siit.“
„Ei leidnud jah.“
„Mis mõtet oli siis välja tulla?“ itsitas Trundel.
„See mõte, et ma tahtsin vaadata, kas ta on siin.“
„Sa oled lihtsalt loll, Toomas, lihtsalt loll.“
„Miks?“
„Sest ainult loll tuleb oma naist öösel õue otsima?“
„Miks?“
„No kas oled kuulnud, et naised hulguvad öösiti õues ringi?“
„Ei ole?“
„Aga miks sa siis siia tulid?“ ägises Trundel ja tema ninasõõrmetest purskus veidi tuld.
„Sest ma arvasin, et äkki ta on siis väljas.“
„Teda pole siin, sa saamatu nässakas. Kobi tagasi tuppa ja otsi edasi!“ Trundel lasi Toomasest lahti ja mees pages majja. Ent toa põrand oli vahepeal kattunud madu-ussidega, mis kõik tigedalt sisisesid. Toomasel oli tükk tegemist, et neile mitte peale astuda. Ent ta siiski astus, ent üllatuseks läksid maod lirtsti katki nagi tomatid, mitte ei hammustanud. Ja kui Toomas seda taipas, astus ta mõnuga mööda madusid ja nautis lirtsumist oma jalge all. Ta sattus nii hoogu, et lausa tantsis ja laulis: „Trill-lal-laa, trall-lal-laa!“ Kuni kõik maod olid katki lirtsutud ja põrandat kattis hall püdel mass. Mis lõhnas seente järgi. Toomas võttis seda kätte ja nuusutas, tõepoolest, seened mis seened. Ta maitses veidi, ja tõesti, nagu seen. Ta korjas põrandalt veidi seda massi kilekoti sisse ja pani külmkappi, et Evelin saaks hommikul sousti valmistada. Kuni ta märkas põrandas üht auku. Ta läks seda uurima, ent libastus ja kukkus. Lend oli päris pikk.