Evelin oli juba voodist lahkunud. Ilmselt teeb leiba, mõtles Toomas ja ajas end laisalt voodis istukile. Ta ringutas. Uhh, mõtles ta. Küll on mõnus. Ta vaatas oma lopsakat, üle püksiääre valguvat kõhtu ning mõtles endamisi, millal võtab ette lubatud metsajooksu. Homme, mõtles Toomas valjult, täna ei jaksa. Ta läks kapi juurde ja vaatas end peeglist. Keeras end nii- ja naapidi, kummardus ja painutas end tahapoole. Pole väga vigagi, arutas ta endamisi. Mis see siis alla võtta ei ole! Kui vaja, teeb selle ära. Kui väga tahab. Seni on ta kõik oma tahtmised saanud. Mis see kõht siis ka ära ei ole?!
Toomas võttis sahtlist paki Nicorette’i plaastritega ja pani ühe omale õla peale. Nonii, mõtles ta. Mis nüüd. Ta avas akna. Võttis teisest sahtlist karbi sigarillodega ning süütas ühe. Ta puhus suitsu mõnuga välja. Oli see vast mõnus! Nicorette ja suits koos. Topeltannus mõnu. Selle avastuse tegi Toomas alles hiljuti, kui ajakirjanikud olid ta selleks liiga närvi ajanud, et plaaster või näts aitaks. Siis lubas ta endale luksust ja tegi ühe suitsu. Plaaster peal ja näts suus. Ja tunne oli hoopis teine. Umbes selline nagu nooruses marihuaanat tõmmates. Nägu läks iseenesest naerule. Ja kõik mured ununesid hetkega. Isegi see läks meelest, kes ta on, naljatas ta endamisi. Ja pärast oli tunne väga hea. Nüüd tegi ta pea iga päev pärast ärkamist nii, et pani omale lisaks õhtusele plaastrile veel ühe peale ning suitsu ette. See andis päevaks kohe hea toonuse. Ta oli alati rõõmus, kui tööle ilmus. Patsutas igaühele joviaalselt õlale. Ja see teistele meeldis, tundis Toomas. Ta tundis, et saab olla veel parem inimene.
Suits tehtud, astus Toomas kööki. Ta polnud eksinud, värske leib auras laual. Eemalt tuli Evelin, põll ees, ja naeratas malbelt.
„Sa oled nii kallis,“ ütles Toomas.
„Sina ka,“ ütles Evelin.
„Mis ma sinuta küll teinud oleks?“ jätkas Toomas.
„Ega sa midagi polekski. Oleksid jäänudki sinna raamatukogudesse kopitama. Täna mind, et ma su sealt välja aitasin.“
Toomas vaatas pikalt Evelini tütarlapselikku keha. Pilk liikus pruunidelt sääremarjadelt mööda seelikuäärt üles ja peatus pluusikaeluses.
„Mis sa rinnahoidjat enam ei kannagi vä?“ küsis Toomas.
„Ei kanna jah, suvel kuumaga ajab hirmsasti higistama. Ja nad on mul nüüd nii väikseks tagasi tõmmanud,“ Evelin tõmbas äkitselt pluusi eest lahti, „vaata ise.“
Nähtavale ilmus kaks prinki pruuniks päevitunud naiserinda. Päevavalguses paistsid nad väga erutavad. Toomas tundis, kui riist hakkas hommikumantli all tõusma.
„Ja-jah,“ poetas Toomas kohmetult, silmad naise rindadele klammerdunud.
„Mis sa arvad neist?“ Evelin keerutas end Toomase ees.
„Mis ma ikka oskan arvata. Päris kenad.“
„Kas päris või väga kenad?“
„Väga kenad.“
„Tead, ma mõtlesin, et lasen omale ka silikoonid panna. Praegu kõigil on. Ja meil on nüüd raha ka.“
„Silikoonid?“ tõstis Toomas häält, „mis need paremad on?“
„Jumal, sa ei tea siis vä? Praegu kõigil on. Vaata, kõigil neil piltidel,“ Evelin võttis laualt mõned ajakirjad ja laotas mehe ette, „mis sa arvad, et neil on päris rinnad vä?“
Toomas vaatab mõtlikult naisi pildil. Tõepoolest, nad on kenad.
„Aga see on ikkagi operatsioon,“ kehitas Toomas õlgu.
„Ähh, ma olen juba naistega rääkinud, see on nii kerge. Paar tundi ja valmis. Ja õhtul lastakse juba koju.“
„Aga need filmid, seal on igasugu jubedusi olnud.“
„See oli vanasti nii. Praegu on uued seadmed. Ja ega ma siis mõne põrandaaluse kirurgi juurde ei lähe. Mul on Peep Preega juba räägitud. Ta lubas mul korralikult teha. Ja teeb väikse hinnaalanduse ka.“
„Kes see Pree veel on?“
„Kirurg, noh, mäletad, seal Tartus, kui käisime, siis sa isegi rääkisid temaga.“
„Jumal, ma rääkisin seal mitmesaja inimesega. Kas mul jäävad siis kõik meelde?“
„Noh, ühesõnaga, mul on Preega kõik juba ära räägitud ja kokku lepitud. Ja esmaspäeval on lõikus.“
Toomasel lõi nagu miski valu alakõhtu. Vähemalt tegi ta sellise näo, nagu oleks keegi teda kõhtu löönud.
„Nii ruttu?“ kostis ta.
„Mis siin enam viivitada. Kõigil juba on. Ja hirmus tung on tulemas. Pree rääkis, et tal on järjekorrad aastapikkused. Ja üha pikemaks lähevad. Praegu saaks ära teha. Tal kukkus üks patsient vahelt ära.“
„Aga miks see patsient ära kukkus?“ küsis Toomas kulmu kortsutades.
„Ta läks sünnitusele. Ta tahtis omale enne sünnitust opi ära teha. Aga sünnitus tuli varem peale ja nüüd tal tuleb veidi aega oodata. See opp on täiesti kahjutu. Igal ajal saab silikoonid uuesti välja võtta. Need padjad taluvad tugevat lööki. Isegi autoõnnetust. See pole nagu varem, kus rindadesse lihtsalt silikooni süstiti. Need ajad on möödas.“
„Mhmh,“ mõmises Toomas. Ta ei suutnud uskuda, et ka tema naine. Kuigi, tõsi, ka tema oli vaadanud neid naisi, kellel olid need, niinimetatud silikoonid sees. Ja polnud viga.
„No mis, kas sa siis lubad vä?“
„Kas ma pean nüüd kohe ütlema või?“
„Nojah, ma pean doktor Preele ära ütlema. Kas tulen või ei. Ta saab siis kohe uue patsiendi võtta.“
„Et on kohe järjekord ukse taga.“
„Onjah, doktor Pree ütles, et hirmus tung on praegu. Just viimasel ajal. Pangad annavad isegi laenu selle jaoks. See on nii minev asi praegu.“
„Ja on täiesti kindel?“
„Onjah, ma käisin Preega rääkimas ja ta näitas mulle kõike. Kõik on täiesti safe.“
Toomas vangutas ikka laitvalt pead.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar