reede, 31. august 2007

Järjejutt Toomas ja Evelin: 24. peatükk



„No ma ei tea, mis teised ütlevad. Nagunii on lehed kõik mingit paska juba täis nende juuste pärast. Nüüd need ka veel,“ Toomas viipas näpuga naise rindade poole.
Evelin silitas oma tisse. Siis võttis altpoolt kinni ja tõstis neid veidi. „Näed,“ kostsis ta, „näed, kui hästi mõjuvad, kui on veidi suuremad.“
Tõesti, Toomas ei osanud vastu vaielda. Ja lõpuks ta tahtis, et tema naine hea välja näeks. Tema eelmise naisega oli läinud nii, et ta enda eest enam ei hoolitsenud. Sukeldus oma töösse ja ühel hetkel märkas Toomas, et naine teda enam ei eruta. Et tal läks kõvaks suvaliste naiste peale tänaval, aga mitte oma naise peale. Ta ei seksinud enam pikalt oma naisega ja naine ei teinud sellest justkui väljagi. Nii väga oli ta oma töösse süvenenud. Et Toomas hakkas naisi kõrvalt vaatama. Esialgu juhusuhted. Siis juba pikemad. Aga polnud midagi kindlat. Sest Toomas ei tahtnud oma naist maha jätta. Kuni ta kohtus Eveliniga. Siis küll sähvatas. Evelin, oli see vast leid, armastas Toomas mõelda. Ilma Evelinita poleks ta see, kes ta on.
„Kas nii suured tulevadki?“ küsis Toomas, kui Evelin oma rindu ikka veel üleval hoidis.
„Umbes nii jah.“
„Mhmh,“ ühmas Toomas vastuseks.
„Ja Katrin ütles ka, et tehku ma ära see opp. Tal on endal ka juba tehtud ja ütleb, et kohe teine asi. Et riided lähevad palju paremini selga. Tead, need kleidid, noh, need nõuavad sellist korralikumat dekolteed. Volüümikamat rinda.“
„Kas Katrinil on ka siis …?“
„Ja-jah, ta ise rääkis mulle. Ja siis sa ei tea, kellel kõigel veel on. Isegi Helle Meri olevat plaani pidanud.“
Toomas tegi imestusest suured silmad. „Tema ka?“
„Ja-jah. Kõigil tähtsatel ninadel on. Igal endast lugu pidaval naisel.“
„Aga lapse saamist …see ei takista?“
„Eii,“ pahvatas Evelin, „kus sa sellega. Silikoonidega saab sünnitada ja imetada ja kõike. Noh, ega siis midagi ära ei võeta. Lihtsalt natuke pannakse juurde.“
Toomas jäi mõttesse. Ta oli ise ka mitmelt poolt lugenud, et kunstrinnad on naistel saanud viimase aja moevooluks. Et solaarium ja kunstrinnad, need on peaaegu, et kohustus. Neile naistele, kellel loodus pole andnud suuri tisse. Eks oli Toomas isegi nooremalt piielenud Pamela Andersoni pilte. Ja nende piltide abil pihku peksnud. Sest, tõesti, mis seal salata, suuremad rinnad mõjusid erutavalt. Ja lõppeks, Evelin ei paigalda omale Andersoni tisse. Ta laseb oma büsti ainult veidi korrigeerida.
„Einoh, tee mis tahad,“ ütles Toomas viimaks.
„Sa siis lubad?“
„Jah, mis mul ikka selle vastu olla saab. Sa ju nagunii mind enne rahule ei jäta.“
„Oh, issand,“ Evelin läks ja kallistas meest, suudles teda põsele, surudes oma paljad rinnad vastu Toomase keha.
„Oh, mis sa nüüd, mul läheb kõvaks.“
„Las läheb.“
Evelin naeratas malbelt, võttis Toomasel õrnalt ümbert kinni ja suudles teda kirglikult, Toomas võttis tasakesi naisel pluusi seljast ja suudles rinnanibusid. Evelin heitis aeglaselt lauale selili, tõstis jalad ülespoole ja ajas veidi harki. Toomas ajas püksid maha ja lükkas oma kõvastunud riista naisele sisse.
„Õhh,“ õhkas Toomas. See oli sedavõrd mõnus. Tunda oma sooja, erutusest tukslevat riista naise sees. Oma naise sees. Kes saab omale varsti rinnad nagu Pamela Andersonil.
Evelin niutsus rahuldusest. Ta polnud saanud oma mehega tihti seksida, aga need korrad, mil selleks aega oli, need korrad olid võrratud. Ta silitas hellalt oma rindu. Talle meeldis seda teha seksimise ajal. See tõstis veelgi tema erutust. Ta tunnetas mehe riista enda sees, ta ei teadnud sellest paremat tunnet. Ta ei mõelnud sel ajal millelegi muule. Ta ei saanudki seda teha. Ta nägi ja tundis vaid meest enda sees.
Toomas võttis kätega kinni naise reitest ja imetles neid. Millised sääred! Ja nõnda, jalgadest hoides, liigutas ta naist sisse-välja.
Mõnda aega niimoodi seksinud, Evelin laua peal ja Toomas püsti tema ees, kobisid nad diivanile ning Evelin laskus neljakäpukile. Toomas võttis naist tagant. See poos meeldis Evelinile kõige enam, Toomasele eriti mitte, sest ta ei näinud samal ajal naise kauneid rindu.
Toomas tühjendas end sisse, keeras selili ja jäi naise kõrvale pooleldi oimetult lamama.
„Oh, issand, mul olid ohtlikud päevad,“ ütles äkki Evelin, kui nad olid veidi aega külg külje kõrval pikutanud.
„Ah, mis sest,“ nähvas Toomas.
„Ma võin ära jääda.“
„Ma tean.“
„Sa oleksid siis nõus?“
„Jah, kallis.“
„Huvitav, kas tuleb tüdruk või poiss.“
„Nüüd võiks olla poiss.“
Evelin ei öelnud midagi. Ta ei suutnud kohe otsustada, kumb oleks etem, kas tüdruk või poiss ja kas ta üldse tahab sünnitada.

Kommentaare ei ole: