esmaspäev, 3. september 2007

Järjejutt Toomas ja Evelin: 25. peatükk



Toomas pani riided selga ja läks välja. Ta läks jalutas metsa äärde. Vaatas eemalt oma maid ja hooneid ning naeratas rahulolevalt. Küll ma olen olnud tubli, mõtles ta endamisi. Talle meeldis end mõttes kiita.
„Ahoi!“ kostis järsku eemalt.
„Ahoi,“ vastas Toomas ja pööras end ringi. Lähenes külamees.
„Mis sa kaiet tan?“
„Ah, niisama, vaatasin, et kas annab veel võsa maha võtta.“
„Toda võssa om tan nii et,“ ütles külamees, „õkvalt anna takka.“
„Eks teda ole juba maha võetud ka.“
„Enemb kasuss manu. Toda ei jõvva keski ärä niita.“
Jõuab, mõtles Toomas endamisi, küll jõuab. Tema jõuab. Rääkigu need külamehed, mida tahavad.
„Mis sul ta noorik tege?“ küsis külamees kavalal ilmel.
„Istub kodus, mis ta ikka teeb.“
„Sul om teene pärüs modellist nakanu.“
„Ah, mis modelliks. See on lihtsalt üles pushitud.“
„Lehed na kirjutase õnnõgi.“
„Ah, mis sitast uskuda.“
„Jah, pasundase õnnõgi.“
„Ei lase, raisad, rahus elada.“
„Juusse oma kah lõõgatu nagu sel Bekkami maadamil.“
„Ah, mis sest rääkida. Naiste värk. Las teevad, mis tahavad.“
„Ega kõkke saa ka lasta tetä. Muudu lävva ülekäte äräki. Kõkke ei saa tetä.“
Toomas jäi mõttesse. Kas tõesti oli ta lasknud naisel ülekäte minna. Varemalt ikka Evelin kuulas sõna, aga nüüd, tõepoolest, teeb mis tahab.
„Na naase oma siukse naaskli õkvalt. Kui perra ei kae, lävva hukka. Siis ei saa muudmoodu kui tõmma end oksa. Na naase oma nigu peni.“
„Päris koerad nad ikka ei ole.“
„Oma iks. Na oma viil hullemba.“
„Ah, mine oma jutuga, kus nad siis hullemad on?“
„Kuis na siis pole. Kae, Silmu Juhan puus end üles. Andse naasele paljo võimu ja peräst poos end üles. Särtseid mehi om viil olnu.“
Toomasel hakkas kõhe. Võib-olla on vanamehel tõesti õigus. Et ei saa naisele palju võimu ja vabadust anda. Muidu astub endale pähe. Toomas kujutas juba ette, kuidas ta omale kuuri alla nöörist silmuse teeb, pea sinna sisse pistab ja end toolilt rippu kukutab. Tal käisid judinad üle selja. Ta jättis külamehega rutuga nägemist ja tõttas tagasi maja juurde.

„Evelin,“ hõikas Toomas eemalt, „kus sa oled?“
Evelin tuli ehmunult majast välja. „Mis on juhtunud?“
„Mis sa seal toas tegid praegu?“
„Midagi ei teinud, miks sa seda küsid?“
„Ma nägin küll, sa helistasid telefoniga.“
„Noja mis siis, kui helistasin, mis see sinu asi on.“
„On küll minu asi. Ja tänasest päevast peale sa enam ilma minu loata kellelegi ei helista. Selge.“
„Mis sul sisse on läinud, Toomas, mis sul viga on.“
„Räägi, kellele sa helistasid.“
„Ei ütle, mis see sinu asi on.“
„Olgu, anna krediitkaart mulle tagasi.“
„Õhh, oled sa ka, helistas Katrin.“
„Nii, ja Katrinile keelan ma sul helistada.“
„Miks?“ ajas Evelin silmad suureks.
„Keelan ja kõik!“
„Eino, sa oled päris ära keeranud,“ ütles Evelin vaiksemalt.
Toomas võttis tal käevarrest kinni ja pigistas. „Ma sul teen ära keeranud. Nüüd kähku tuppa tagasi ja hakkad pesu pesema.“
„Mis käsutaja sina mul siin oled. Vaata kui äsan sulle harjavarrega!“
„Siis ma löön su maha, selge!“ Toomas ehmatas välja öeldud sõnade üle. Ta kartis, mis Evelin talle ütleb.
Aga Evelin ei öelnud midagi. Hakkas Toomast kartma. Keeras ringi ja läks toa juurde.

Toomas jäi veel veidikeseks õue peale. Ta nägu kattis õnnis naeratus. Ta oli endaga väga rahul. Sest kes on majas peremees? Loomulikult tema. See peab olema kõigile selge. Küllap oli külamehel õigus, et naistele ei saa võimu anda. Muidu lähevad ülekäte. Ja siis pole muud kui nöör kaela. Suurest kurbusest ja häbist.

Kommentaare ei ole: