Öö magas Toomas magamistoas ja Evelin hallis diivanil. See oli tavaliselt nii, kui nad tülis olid ja teineteisega ei rääkinud. Vahel kestis see mõne päeva, vahest nädalaid. Kuni nad nagu värsked armunud taas leppisid, kallistasid ja seksisid.
Ent hommikul pidi Toomas üllatusest istuli kukkuma. Ta leidis fuajeest lauakese pealt kirja: „Läksin Soome. Ei tea, millal tulen. E.“
No on alles kuramus, mõtles Toomas. Holy shit! Talle tegi tuska, kui naine käitus nii, nagu ta polnud oodanud. Ja seda Evelin oskas, üllatusi valmistada. Ent Toomas, vastupidi, ei osanud neist „üllatustest“ lugu pidada. Ta pidi täpselt teadma, kus üks või teine talle oluline inimene parasjagu on. Evelin tundis end aga ahistatuna, kui tema järele ühtelugu küsiti. Talle tundus, et mees ahistab teda oma küsimistega. Ta ei saanud kuskil rahu. Olgu see siis kodus või kuskil mujal, sest mujalt sai mees ta kätte mobiiltelefoniga. Raisk, mõtles Evelin iga kord, kui Toomas helistas. Jälle tema! Mitte kuskil ei saa temast rahu.
Nüüd otsustas Evelin telefoni koju jätta. Ja õieti tegi, sest esimene asi, mida Toomas pärast naise kirja avastamist tegi, oli helistamine. Ta haaras telefoni ja valis naise numbri. Ent pidi selle peaaegu vastu seina puruks viskama, kui kuulis köögi sahtlist tuttavat helinat. Raisk, mõtles ta. Kuradi fucking bitch. Tal polnud lihtsalt sõnu. Naine oli saanud hakkama tembuga, mis Toomast kõige rohkem vihastas. Sest Evelin teadis, mis Toomast kõige rohkem närvi ajas: see, kui mees ei teadnud, kus naine on. Harvad polnud need juhud, kui Toomas helistas suurest ärevusest politseisse või haiglasse, kui naine oli jäänud lubatust kauemaks küla peale. Või kuhugi peole. Toomas ei suutnud uinudagi, kui ei olnud veendunud, et naisega on kõik korras.
Toomas täpselt ei teagi, mida ta kartis. Kas seda, et Eveliniga on midagi juhtunud. Või seda, kas naine pole mõne teise mehe seltsis. Sest tal oli juba algusest peale kartus, et naine võib hakata talle sarvi tegema. Nagu Evelin oli rääkinud, oli tal küllalt suhteid oma eelmise mehe kõrvalt. Talle polnud mingi probleem armukest pidada, või isegi mitut. Ja Toomas ei tahtnud olla see mees, kelle selja taga naine litsi lööb. Ta tegi kõik, et asi niikaugele ei läheks. Ja seetõttu hoidis naisel pidevalt silma peal. Nii päeval kui öösel. Tal oli isegi mõte, et palkab naise valvamiseks detektiivi, aga viimasel hetkel loobus sellest, kui kuulis, palju see maksma läheb. Kümme tonni kuus. No sellist summat ta küll välja ei käi! Pigem siis valvab ise naise järgi. Aga nüüd pidi ta oma otsust detektiivist loobuda kahetsema. Sest naine oli kadunud. Mobiil oli kodus. Ja Toomasel polnud õrna aimugi, kus naine on. Kas kuskil kõrvaltänavas, mõne sõbra pool või poolel teel laevaga Soome.
Toomas läks kapi juurde, kallas omale klaasikese viskit, otsis välja sigari, hammustas otsa ära ja läitis põlema. Raisk, mõtles ta, kui naise praegu kätte saaks. „Maha lööks,“ ütles ta pool-kuuldavalt. Ja ehmunud oma sellisest otsekohesusest, võttis suure lonksu viskit ning tõmbas peale kopsutäie sigarit. Alkohol ja nikotiin hakkasid tasapisi mõjuma ning mees rahunes. Ta istus välja terrassile ning vaatas kaugusse. Alles olid nad siia kolinud, alles maja valmis saanud ja sisse kolinud. Kui palju oli neil ühiseid unistusi. Ja ta ei saanud, kus asjad nii viltu vedasid, et naine temast enam välja ei tee. Vaatab võõraid mehi. Ning eelistab teiste inimeste seltsi.
Kui Toomas ärkas, oli juba pime. Poolik viskipudel ootas teda truult aknalaua peal. Ja samas kõrval lebas kustunud sigariots. Kus ma olen, oli Toomase esimene mõte. Ja ta rahunes, kui veendus, et oli tuttavas kohas. Kodutrepi peal magama jäänud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar