kolmapäev, 5. september 2007

Järjejutt Toomas ja Evelin: 27. peatükk



Toomas helistas autojuhile.
„Kuule, mul on vaja Tallinnas ära käia.“
„Nüüd, öösel?!“
„Jah, tule kohe.“
Autojuht, kes oli parasjagu naaberlinnas armukese juures, lasi paugu kiiresti naisele suhu, ajas lennates riided selga ja oli umbes poole tunni pärast kohal.
„Sõidame,“ ütles Toomas, kui oli end auto tagaistmele seadnud.
„Kuhu siis?“
„Tallinna.“
Teel linna helistas Toomas läbi mõned numbrid, mis olid telefonis tähekombinatsioonide X, Y ja Z all. Lõpuks vastas Nina. Või see naine, kes end Toomasele esitles kui Ninat. Ta oli selline keskealine, ent tütarlapseliku kehaga naisterahvas. Kel oli säilinud ilus keskkoht ja kikkis rinnad.
„Jah.“
„Kas Nina?“
„Jah.“
„Oled tööl?“
„Jah, räägi ruttu.“
„Kuule, ma olen Tallinnas täna.“
Telefoni kostus hästi summutatud ohe.
„Jah.“
„Et ma sõidan sinu juurest läbi.“
„Kell kolm.“ Naine katkestas kõne.
Toomasel oli hea meel. Oli reede õhtu ja Ninal oli tema jaoks aega. Ninal oli alati tema jaoks aega. Peaaegu. Ükskord oli pidanud ta kellegi teise otsima. Samas oli Nina neist naistest ainuke, kes alati Toomase kõnedele vastas. Isegi parasjagu tööl olles. Ja isegi öösel. Selline naine oli Nina.

„Mul läheb poolteist tundi,“ ütles Toomas autojuhile, kui nad olid peatunud ühe kesklinna korrusmaja ees.
„Ma siis tukun siin niikaua.“
„Sa võid ringi ka sõita. Näe, siin on sulle veidi raha,“ Toomas ulatas kaks viiesajalist, „võid end veidi lõbustada.“ Autojuhi näole ilmus naeratus.
„Olgu.“
Toomas andis välisukse taga kella. Pärast pirinat ütles ta „See olen mina“. Ja uks avanes. Ta sammus mööda treppe neljandale korrusele. Lifti selles majas ei olnud. Ning andis ukse taga kella.
Ukse avas hommikumantlisse riietatud naisterahvas. Kel olid tugevalt blondeeritud kiharatesse tehtud keemilised lokid. Ja kes eemalt nägi välja nagu Marilyn Monroe. Toomas ulatas naisele roosi ja koukis kilekotist välja pudeli šampust.
„Oh, ma teadsin,“ kilkas naine rõõmust, „kui lahke sa oled.“
„Sinu jaoks, alati.“
Naine heitis hommikumantli ült. Ta oli pesuväel. Paljastusid tema saledad sääred, ümarad reied ja sale piht. Rinnahoidja alt võis aimata kikkis tisse.
Toomas korkis pauguga lahti šampusepudeli, Dom Perignon 1998, valas osa laual seisnud klaasidesse ja nad istusid elutuppa kohvilaua taha. Kõrvuti diivanile. Toomas silitas vaikselt naise säärt ja ta tundis, kuidas väike mehike tal püksis järjest paisub. Naine pani ette suitsu.
„Soovid ka?“ pakkus ta Toomasele.
„Ma võtan ühe.“
Naine pakkus Toomasele tuld. Mees tõmbas mõnuga suitsu kopsu, hoidis seda pikalt sees ja puhus siis välja. Kerge surin liikus üle keha.
„Räägi siis, kuidas sul on?“ jätkas naine.
„Ah, ei miskit. Normaalne.“
„Normaalne,“ kõkutas Nina.
„Ah, sa tead ise paremini.“
Nina silitas tasa mehe säärt. Liikus käega kubeme juurde. Siis tagasi sääre peale.
„Nooh,“ ütles naine lõpuks paljutähenduslikult ja läks teise tuppa.
Toomas tõusis ja võttis riided seljast. Ning läks magamistuppa, kus teda ootas ees Nina. Naine oli üleni paljas, tütarlapselikud rinnad kenasti kikkis. Toomas ulatas talle raha, naine peitis selle hoolikalt kummutisse riiete vahele. Ning tuli voodisse, kus ootas teda ees mees, selili.
Naine võttis käekotist kondoomi ja pani selle mehele peale. Riist oli täielikult kõvastunud. Naine masseeris seda algul õrnalt käega. Siis võttis suhu. Mees mõmises rahulolevalt.
Toomasele meeldis, kuidas Nina teda lutsis. Ta oskas seda teha just nii nagu peab, mõtles Toomas. Evelin ei teinud seda peaaegu kunagi, aga igal juhul mitte nii nagu Nina. Mitte nii osavalt.
Siis liikus naine Toomasele peale. Mees imetles naise keha. See oli parajalt ümar. Ja väga erutav. Mm, nabarõngas, imestas mees. Naise häbemekarvad olid viimseni ära aetud, ainult väike triip paistis. Häbememokad olid kenasti näha.
Toomas tõusis patjade najale poolistukile. Nii nägi ta kõhu tagant paremini, kuidas naise häbememokad tema riista hellalt kallistasid. Naine hoidis mehel kätega kaela ümbert kinni. Ja naeratas.
„Kas sul on mõnus ka?“
„Mmm,“ naine tegi nagu mõtleks ja vaatas üles, „on jah!“ Ta naeratas.
„Aga sa midagi tunned ka?“
„Teeme suitsu?“
Toomas noogutas.
Naine katkestas hetkeks õõtsutamise ja ulatas Toomasele suitsu ning pani endale ühe ette. Nad läksid tagasi elutuppa. Ning võtsid kätte pooleli jäänud šampused.
„See on minu töö,“ ütles naine, kui nad olid teineteist vaadanud.
„Aga sulle meeldib see töö?“
„Muidu ma ei teeks seda.“
„Kaua sa oled seda teinud?“
„Viis aastat. Pärast mehe surma alustasin. Et üksindust peletada.“
„Ja aitab?“
„Ma saan teistele kasulik olla ja nemad mulle.“
„Aga miks sa endale meest ei võta?“
„Milleks? Mis mul nii viga on?“
Nina naeratas malbelt. Ta teadis täpselt, mis meestele meeldib. Toomas oli juba varem teada saanud, et naine teenib umbes sama hästi nagu tema. Ta on linna peal üks ihaldatumaid naisi.
Suits tehtud, liikusid Toomas ja Nina taas voodi poole.

Kommentaare ei ole: