Möödus suvi, IX peatükk

Pildil heinalised.
----------
Ta kastanpruunid käharad juuksed olid langenud silmile, kust neid tõrjuti aegajalt eemale. Kuid kangekaelsed kiharad ei tahtnud kuidagi jääda püsima ja vajusid segavalt alla, varjates kumerat laupa. Lihtne töökleit kattis õrna, natuke liig habrast keha.
Lõpetanud oma tegevuse, neiu tõusis ning käega päikese eest silmi varjates vaatas põllule, kust kostis niidumasina kärisevat häält. Aino vanemad olid surnud ja ta viibis oma onu talus. Võrdselt teistega pidi ta töötama suviti põllul.
“Aga mille eest ma sind koolitan?” armastas onu lausuda. “Ega minagi oma varandust pole saanud käsi rüpes hoides. Kõik oma kümne küünega kokku kraabitud.”
Kuuldes õuevärava kääksatust, pööras neiu vilkalt pead, nii et ta kiharad lendlesid tuules.
“Jüri!” hüüdis ta peaaegu et karjatades ja jooksis vastu kahele noormehele, kes olid väravast sisse astunud.
“Tere, Aino!” lausus Jüri, sirutades käe ning näidates sõbrale, lisas:
“Saage tuttavaks! Mu sõber Ats Veedo ja Aino Väli.”
“Aga kuidas te siia sattusite?” küsis Aino ärevuspunaga põskedes.
“Ah, väike jalgsimatk läbi Eesti.”
“Läbi Eesti!?”
“Jaa,” vastas Jüri, “ainuke viga, et Ats unustas seljakoti kõige vajalikumaga koju. Kolmandat päeva toidame end vaid metsamarjade ja juurikatega.”
“Oh te vaesekesed!” hüüatas Aino kaastundlikult. “Tulge tuppa. Ma toon teile kohe midagi süüa.”

Eestuba, kuhu Aino neid juhatas, oli avar puhas ruum. Akna all asetses pikk laud, mille mõlemal küljel olid pingid. Pisut eemal seisis suur toidukapp. See oligi peaaegu kogu ruumi sisustus.
Aino tõi toidu lauale ning näljased teekäijad asusid seda innukalt hävitama.
“Rääkige, kus te tänase öö viibisite, et juba nii vara siia jõudsite?” küsis lõpuks Aino.
“Mäeküla hotellis,” vastas Jüri tõsiselt ning valas endale juba kolmanda klaasi piima.
“Hotellis? Aga meil pole ju hotelli!”
Jüri vaatas aknast välja, kus kauguses olid näha eemal asetsevad heinasaod ja näitas nende suunas.
“Seal neid terve rida. Vali, missugust süda ihaldab. Aga nüüd aitäh, perenaine. Kõht on täis.”
“Võib-olla tahate natuke puhata?” küsis Aino hoolitsevalt.
“Kuluks kindlasti tunnike leiba luusse lasta. Ja siis teele. Peame ruttama.”
“Kuhu siis? Jääge ikka homseni. Homme on siin pidu ja…”
“Mitte kuidagi pole võimalik, latsekene! Täna õhtul pean olema juba kodus, sest isal on homme sünnipäev, ja koju on mul siit kilomeetrit nelikümmend. Kuid juhata meile nüüd koht, kus saaksime natuke magada.”

Aino koristas söögi laualt ja pühkis selle hoolikalt puhtaks. Noormehed olid väljunud elumaja trepile ning ajasid seal suitsetades juttu. Peagi väljus ka neiu, haaras Jüril käest kinni ja kolmekesi sammuti üle rohuga kaetud õue talli suunas.
Talli lakas, mis oli pooleldi heintega täidetud, näitas Aino nurgas lebavatele asemeriietele ja sõnas:
“Siin on teile kõik, mis tarvis läheb. Magage hästi!” Ja ta tahtis uuesti mööda redelit alla laskuda.
“Aga kuhu sa ruttad? Tule aja veidi juttu!” hüüatas Jüri ja haaras tütarlapse selja tagant endale sülle.
“Jäta!” sosistas Aino puigeldes, kuid siis alistus ning haarates käega noormehe kaelast, surus oma keha värisedes vastu ta rinda. Jüri kandis ta kui udusule asemele.
Ats, kes oli natuke eemale pikali heitnud, tõmbas teki üle pea ja pööras neile selja.
“Sul pole minu jaoks kunagi aega,” lausus Aino häälega, milles kõlas enam kurbust kui etteheidet…