reede, 5. oktoober 2007

Möödus suvi, V peatükk


Pildil vasakult: Otto Peetso, Anna Saaron, Mari Müürsepp (taga), Georg Vaher, Lonni Vernik, Tartus 1948.
-------
Olin niivõrd üllatunud, et ei osanud lausuda muud kui:
“Ma ei lähe veel.”
Raimund, kes seisis aknast paistvas valgusribas, vaatas minu suunas veidi imestunult ja mitte taibates minu vihjet, et aeg on tal jalga lasta, istus uuesti ning küsis: “Arvad, et vara veel?”
“Jah, mul on tarvis veel milleski selgusele jõuda,” vastasin, mõistes selle all Lulli kummalist märguannet.
Raimund katsus alustada juttu, kuid nähes, et on jäänud hüüdjaks hääleks kõrbes, toetas pea kätele, ja näis, et ta jäi laua äärde tukkuma.
Kuulsin tütarlapse ärevat hingamist enda kõrval ja muigasin. Oled juba võtnud initsiatiivi enda kätte siis, lase aga edasi, mõtlesin ega teinud katsetki lähenemiseks.
Möödusid silmapilgud vaikuses. Viimaks Lulli tõusis, seisis mu selja taga ning ta käsi asetus mu õlale. Teise käega mu juustes sasides sosistas ta mulle kõrva:
“Kui pehmed juuksed teil on!”
Mu käsi sulgus ümber ta saleda piha ja ma tõmbasin tütarlapse enda rinnale. Me huuled ühinesid.
Möödusid mõned minutid, kui Raimund tõstis pea. Ta ei võinud meid näha, kuid ta hääl kõlas pettunult:
“Ma usun, et ma olen siin täiesti ülearune.”
“Kuidas sa sellisele mõttele tuled. Miks siis?” küsisin süütult.
“Arvatavasti sellepärast, et mu juuksed pole nii pehmed kui sinul,” hammustas ta vastuseks.
“Aga sa pese neid vihmaveega,” soovitasin ja kuulsin, kuidas tütarlaps tasakesi naeris.
Pärast seda, kui Lulli oli saatnud Raimundi välja, tõusin, asetasin käed tütarlapse õlgadele ning küsisin:
“Ja nüüd?”
“Ja nüüd olen ma sinuga.”
Ta käed põimusid hellalt ümber mu kaela. Leidsin pimeduses ta palava poolavatud suu ning me huuled ühinesid pikaks suudluseks.

Idataevas väreles õrn valgus, kui lahkusin. Enne äratust jõudsin tagasi jahilossi. Nähes ukse kõrval toekat vemmalt, tõmbusid mu huuled tahtmatult muigele. Oh sind, Raimund, mõtlesin, kuidas ma oleks küll naernud, kui sul minu pärast kondid tümaks oleks tehtud.
Nägin Lullit viimast korda Järvselja katseaias, mis asus jahilossist umbes kilomeetri kaugusel. Väikese paradiisiaiana metsasüdamikus oli ta kui loodud armastajapaarile kohtumiseks.
Seisime pisikese tiigi kaldal, puude vilus ja Lulli ulatas mulle oma huuled, lahkumissuudluseks. Ta silmis helkisid pisarad.
“Sa ju kirjutad mulle?”
“Aga muidugi!” tõotasin.
Ta võttis oma sõrmest kitsa kuldsõrmuse, millel oli südame kujutis, ja andis selle mulle.
“See on sulle mälestuseks, et sa mind ei unustaks. Järgmisel aastal tood mulle aga teise.” Ja ta vaatas mulle küsivalt otsa.

Jutustaja toetus seljatoele ning ta silmades mängles unistav helk.
“Ja edasi?” küsis Ats, kes oli oma sõpra huviga kuulanud.
Jüri naeratas ja ta nägu omandas taas ükskõikse, endaga rahul oleva ilme.
“Sõitsin linna ja nüüd olen ma siin.”
“Oled talle juba kirjutanud?”
“Kirjutada?” Jüri kulmud kerkisid ning ta huultele tõusis imestunud naeratus, nagu Ats oleks esitanud talle mingi veidra ettepaneku. “Ma mõtlen ausalt öelda, et ma talle üldse ei kirjuta.”
“Aga su lubadused?”
“Ah, paljugi mis on tütarlastele lubatud,” lõi Jüri käega, “sa ju tead, et brünetid pole minu maitse.”
“Ja millise näoga sa järgmisel aastal ta ette kavatsed astuda?” küsis Ats.
“Järgmise aastani on aega palju ja ei tea, mis vahepeal võib juhtuda. Kui ta selle ajani abielluda pole suutnud, siis küllap ma midagi välja mõtlen,” vastas Jüri rahulikult ning tõstis õlleklaasi suule.
Ats oli olnud jutustusest niivõrd kaasa kistud, et et ta lihtsalt ei osanud oma sõbra mõttekäigust aru saada. Viimaks ta rääkis:
“Tead, vahepeal ma lihtsalt kadestan sind. Sa võtad kõike nii kergelt. Aga mina ei suuda seda kuidagi. Minu tutvusest Leidaga on möödunud juba üle aasta, aga ikka kurameerin ma ainult temaga ega suuda mõeldagi teistest. Kui palju südamevalu ja kannatust on ta mulle põhjustanud oma kergemeelse flirtimisega, kui palju kordi on ta mulle truudust murdnud, kuid ikka on ta osanud ennast kuidagi välja keerutada ja ikka olen ma talle andestanud. Aga nüüd on mul kõrini. Nüüd aitab. Ma teen temaga lõpu!”
“Millega ta siis seekord hakkama sai?” küsis Jüri, ise samal ajal tähelepanelikult mööduvat daami silmitsedes…

Kommentaare ei ole: