pühapäev, 7. oktoober 2007

Möödus suvi, VI peatükk


Pildil: Lonni Vernik (Nurmoja) ja Georg Vaher, Tartus 1948. aastal.
-------
“No sõitsime Leida poole koos ühe mu tuttavaga. Tead ehk Pauli, seda hambaharjataoliste vurrudega tüsedavõitu vanapoissi?”
“Olen vist näinud. Ja milleks sa ta siis kaasa vedasid?”
“Sel pühapäeval pidi toimuma Leida leeripäev. Ta palus, et ma tooks linnast mõned oma sõbrad kaasa. Kutsusin Pauli, sest mõtlesin, et temaga Leida ikka ei hakka kurameerima, kuid võta näpust. Ühel ilusal päeval leidsin nad koos lakas magamas. Kurat! Kõndisin kellelegi sõna lausumata jaama ja sõitsin linna.”
“Ja jätsid Pauli sinna? Seda tegid sa küll ilmaaegu. Ja mis siis sellest, et nad koos lakas magasid? Mis ses nii erilist on?”
“Kuidas pole midagi erilist?” ärritus Ats. “Mis siis sinu arvates üldse eriline on?”
“Sa tead ju maa kombeid. Seal ei pöörata sellele erilist tähelepanu, kui poiss tüdrukuga magab. Ja pealegi päise päeva ajal lakas! Tühi asi!”
“Mitte sugugi,” üritas vaielda Ats, “lõppude lõpuks…”
“Ah, jäta oma armukadetsemine,” katkestas teda Jüri. “Millal, sa rääkisid, see Leida leeripidu on?”
“Pühapäeval.”
“Ilus. Täna on reede ja sa jõuad just õigeks ajaks tagasi. Õhtul istud rongile ja sõidad Leida juurde, palud talt ilusti andeks, mõtle mingi vabandus valmis, miks nii ootamatult ära sõitsid, ja lepituseks ostad talle kimbu lilli. Aru saadud!?”
Ats vaatas nõutult Jürile, võttis siis taskust sigareti, keerutas seda näppude vahel, tuli järsku heale mõttele ja sõnas:
“Aga tead, mis? Tule kaasa!”
“Ja mis Leida ütleb, kui sa kontvõõraid ta leeripeole vead?”
“Aga Leida ju paluski mul linnast sõpru kaasa tuua,” jätkas Ats oma ideest innustudes, “ja niisuguseid poisse nagu sina on sinna hädasti tarvis. Oled ju igati seltskonnainimene, laulu- ja pillimees!”
“Viinamees unustasid lisamata,” naeratas Jüri.
“Viina ja õlut seal jätkub! Võid juua niipalju kui süda ihaldab.”
“Aga tüdrukud?”
“Neid jätkub seal samuti. Isegi linnast saabub.”
“Olgu, sõidan,” nõustus Jüri.
“See on juba mehe jutt,” rõõmustas Ats, haaras õllepudeli ja täitis klaasid. Siis aga tõmbus ta nägu tõsiseks ja ta lausus:
“Tead, mis? Sa teed mulle väikese laenu?”
“Kallis sõber,” vastas Jüri kahetsevalt, “mul on taskus just niipalju raha, et tasuda nende õllepudelite eest. Mokas me ilus plaan! Pole kelleltki laenu ka teha. Kõik sõbrad on suveks linnast kadunud.”

Sõbrad olid jäänud tõsiseks ning kumbki tegeles oma mõtetega, tõstes aegajalt õlleklaasi suule. Siis tõmbus Ats nägu naerule.
“Käes, ära otsi! Sõidame jänest!”
“Jänest?” küsis Jüri kahtlevalt.
“Aga muidugi. Ma olen varemgi sõitnud.”
“Kaheksakümmend kilomeetrit ilma piletita sõita on natuke pikk maa. Kuid olgu. Proovime. Ainult kui see nali meil hästi ei lõpe, on sul nahatäis soolas.”

Jaamahoone avatud uksest tungles perroonile tihe inimmass. Uksel seisis tüse hülgevurrudega jaamaametnik ning kordas:
“Sõidupiletid. Näidake sõidupiletit, palun!”
Vana ametnik tundis hästi oma tööd. Ta oli isegi enese üle uhke, kuna oskas pea eksimatult ära tunda inimesi, kes püüdsid piletita perroonile pääseda. Nagu näiteks see prillidega noormees. Kindlasti pole tal puhas südametunnistus, ega ta muidu nii kramplikult püüaks kõrvale vaadata.
“Lubage oma sõidupilet!” ütles vanamees ja sulges noormehel tee.

Kommentaare ei ole: