Möödus suvi, VIII peatükk

Pildil tüdrukud Võrumaal 1940ndatel aastatel.
------
“Polegi asi nii hull kui alguses paistis. Nüüd aga otsime koha, kus võiks kulmu looja lasta. Valgusta ümberringi, ehk leiame mingisuguse heinaküüni või halvemal juhul heinasao,” ütles Jüri.
“Mulle tundub, et seal metsaserval nagu mustab midagi küünisarnast,” vastas Ats.
Ja tõepoolest, seal, kus algas metsa sünge piir, kükitas vana viltuvajunud heinaküün. Mõned minutid hiljem lamasid väsinud reisumehed värsketel lõhnavatel heintel ja suitsetasid.
“Oled juba midagi välja mõelnud, kuidas seletada Leidale oma äkilist ärasõitu?” katkestas lõpuks vaikuse Jüri.
“Leidale?” venitas Ats. “Aga kui ma räägin nõnda, nagu oli? Et nägin neid koos magavat ja…”
“Jäta järele,” katkestas teda Jüri. “Armukadetsemisega ei jõua kaugele. Armukadedus on juba ammu moest läinud. Sellega sa ainult sütitad naisi uutele truudusemurdmistele. Naistega peab oskama. Naised on nagu savi kunstniku kätes, millest hea tahtmise ja kogemuste varal võib voolida tõelise kunstiteose. Kes on käperdis, see ärgu proovigugi luua midagi uut, vaid pruukigu teiste valmisteoseid. Kui selline hakkab ise katsetama, siis tuleb välja monstrum, millele ka selle looja ei taha otsa vaadata.
Ja siis veel süüdistatakse naisi, et juba loodud nad sellisteks! Juhtub selline eksemplar aga uuesti kunstniku kätesse sattuma, siis see, lisades midagi ühte kohta ning võttes ära teisest, võib ju asja parandada, kuid paranduskohad jäävad ikka paistma. Saad aru, poiss?”
“Siin sa vähe eksid, sõber, kui võrdled naisi kunstiteostega. Naised ju vananevad.”
“Aga ka kunstiteosed pole igavesed!”
“Neid võib ju restaureerida! Aga naisi?”
“Restaureerida naisi? Aga kuidas veel! Vahel annab niisugune veel noorelegi silmad ette. Mul oli sarnane juhus, ühe vanema abielus naisega…”

Jüri oli jäänud tähelepanelikult kuulatama. Sealt, kus lebas Ats, kostus rahulikku, ühetoonilist norinat.
“Unimüts!” pomises Jüri, kuid mõne minuti pärast magas temagi rasket nooruslikku und.

Vallatu päiksekiir leidis metsaserval üksiku vana küünilogu, puges läbi katkise katuse ja vaatles uudishimulikult ringi heintega täidetud ruumis. Siis märkas ta magavat inimest, libises graatsiliselt üle heinte ning istus puhkama just silmakoopasse.
Jüri kortsutas läbi une kulmu, avas siis silmad, kuid samal hetkel pööras pea kõrvale, sest oli pimestatud heledast päikesevalgusest. Hommikuniiskus oli pugenud kontidesse ja Jüri hakkas kätega kiireid liigutusi tegema, tõustes seejuures põlvedele.
Nüüd märkas ta Atsi, kes magas, keha poolest saadik heintes ning pea veidralt viltu. Mustad käharad juuksed, millele oli langenud heinapuru, olid langenud laubale.
Jüri otsis pika heinakõrre ja tõmbas sellega õrnalt üle magava sõbra suu.
Ats liigutas kiiresti huuli, nagu oleks midagi mälunud, tõmbas käega üle huulte ja avas silmad.
“Tõuse üles, vanapoiss. Vaata, kui kõrgel juba päike on,” sõnas Jüri ning heites pilgu käekellale, lisas:
“Pool üheksa. Tee kähku. Ruttame Mäekülla, sealt saab süüa ja siis edasi Rebastesse.”

Mäeküla asetses Lõuna-Eesti ühes viljakandvamas maakohas ning koosnes laialipillatud taludest.
Natuke kõrgemal mäenõlvakul, maantee ääres asus jõukas talu. Kõikjal valitses eeskujulik kord ja puhtus ning oli tunda peremehe hoolitsevat kätt. Hooned olid enamuses maakivist, ainult elumaja oli uus avar puuehitis.
Elumaja madalal trepil istus noor neiu ning nööris jalga pastlaid…