Pildil Georgi (Jüri) isa maja Tartus Võru tänavas 1930ndatel aastatel, vasakul all plekksepatöökoda, keskel väikse akna taga kellassepatöökoda, kus oli ametis Otto (Atsi) võõrasisa. Paremal all oli juuksuritöökoda.
---------
“Saa nüüd aru, armas laps. Ma ei saa ju kuidagi kauemaks jääda. Mida ütleksid siis mu vanemad!” Ja Jüri ruttas järele Atsile, kes oli end pärast hetkelist tukastamist asemelt püsti ajanud, maanteele sammunud ja seal ootavalt kraavipervele istunud.
Tütarlaps vaatas eemalduvale noormehele järele ja toetus ohates vastu väravaposti.
Nad olid tutvunud Jüriga rongis. Juhuslik tutvus oli arenenud lähedaseks sõpruseks ja tütarlaps kinkis noormehele oma süütu keha ja südame. Kuid viimasel ajal oli Jüri jäänud ikka külmemaks ta vastu ja heasüdamlik neiu kannatas. Ta kannatas vaikselt ning etteheiteta, kuid ta õrn hing oli läbi elamas esimest noorusea pettumust.
“Ma usun, et sa ei käitu Aino suhtes sugugi õieti,” sõnas Ats mõtlikult, kui noormehed sammusid mööda pikka maanteed edasi.
“Jah, ma saan sellest ise ka aru. Kuid ma ei saa sinna midagi parata.”
“Miks? Ta on ju nii armas tüdruk. Nii noor ja süütu.”
“Jah, muidugi. Mul on tast isegi kahju, aga see on ka kõik. Ma tahaks leida midagi uuemat, huvitavamat, mis suudaks mind köita. Ma ei tea isegi, missugune ta peaks olema. Vahel kahtlen, kas ma üldse suudan kedagi tõsiselt armastada.”
Nad sammusid vaikides mööda maanteed üles mäkke. Jõudnud tippu, avanes neile sealt suurepärane vaatepilt. All tasandikul laiusid smaragdrohelised heinamaad. Maanteest vähe eemal asetses väike kõrkjaissekasvanud järv, mille lainetaval pinnal sätendas keskpäevane päike. Tundus, nagu väikesed tulukesed oleksid hüpelnud kiiresti lainteharjal ja ajanud üksteist mängeldes taga. Maanteepoolse serva liivasel kaldal vedeles vana katkise põhjaga lootsik, põrnitsedes mornilt, kuid siiski üleolevalt enda ette. Ka mina olen noor olnud, näis ta rääkivat, nüüd ei suuda aga miski mind mu majesteetlikus rahus kõigutada.
Vaikides, nagu nad oleks selles juba varem kokku leppinud, ruttasid mõlemad noormehed järve liivasele kaldale, tõmbasid riided seljast ning kadusid järgmisel hetkel järve sinetavasse vette. Mõlemad ujusid hästi, ent Ats valdas seda kunsti täiuslikumalt. Pikkade laiade käetõmmetega libistas ta end üle veepinna, jättes järele kiirelt liikuvatest jalgadest tekitatud vahutava raja. Nüüd sukeldus ta vee alla, jäädes sinna nõnda kauaks, et Jüri juba rahutuks muutus, kuid siis kerkis puristades uuesti nähtavale mõnikümmend meetrit eemal kohast, kuhu oli kadunud.
Jüri imetles oma sõpra. Nende kindel vankumatu sõprus oli kestnud juba aastaid ning polnud juhtunud, et nad oleks kunagi tülitsenud. Vaidlesid nad aga sageli ja tuliselt, sest olid paljudes asjades eriarvamusel, kuid see ei rikkunud nende suhteid.
Ats oli vallaslaps, oma isast ei teadnud ta midagi. Ainult tema tõmmust näost ja tõrvmustadest juustest võis oletada, et too polnud eestlane. Ta ema oli abiellunud alles siis, kui Atsil täitus kaheksa eluaastat.
Võõrasisa, ametilt kellassepp, oli parandamatu joodik ja püsis veepinnal vaid tänu oma naisele, kes oli tahtekindel ning tugeva iseloomuga naisterahvas. Pärast ema abiellumist saadeti väike Ats oma vanaisa juurde, kus tal tuli juba noores eas teha tutvust raske talutööga.
Vanaisa oli endine mõisa koerapoiss ja salakütt. Kord lasknud ta metsas maha kitse ja peitnud sambla alla, kuid kuritöökohale sattus metsavaht. Salakütt põgenes, aga metsavaht tulistas oma jahipüssist talle järele. Haavlilaeng jalas, jõudis vana Ott lõpuks koju. Naine katsus küll teda igasuguste arsti- ja metsarohtudega tohterdada, kuid midagi ei aidanud. Jalg hakkas mädanema ning tuli põlvest saadik maha lõigata.
Nüüd oli vana Ott pops külaserval ja toitis end puutööga, kuid salakütiveri ei andnud siingi rahu. Sageli komberdas ta karkudel metsa ja tõi sealt kaasa tedrekuke või haavikuemanda.
See väike hurtsik, milles Atsil tuli veeta kooliiga, asetses kividega ülekülvatud põllulapil. Uksest sisse astudes sattusid kohe madalasse ja poolpimedasse eluruumi, mis täitis ühtlasi ka köögi ning magamistoa aset.
Siin, kus kohmitses vana Ott oma höövlipingi juures ning vanaema perele ja seapõrsale toitu keetis, pidi Atski valmistama ette koolitundideks ja viibima pikkadel igavatel talveõhtutel. Suvel aga saadeti ta mõnda tallu karjapoisiks ja vanemaks saades jõukamate talude põldudele “päevi tegema”.
Lõpetanud nõndamoodi algkooli, tõi ema ta tagasi linna, kus Ats asus võõrasisa juurde õpipoisiks. Ja ta olekski läinud, võib-olla, oma võõrasisa teed, kui poleks olnud sõprust Jüriga, kes oli saadetud linna kooli ja kelle isale kuuluvas majas elas kellassepp oma perega…
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar