reede, 19. oktoober 2007

Möödus suvi, XII peatükk


Pildil neiud ehitustöödel.
-------
Paulil olid kaenlas asemeriided ja ta asus uksel seistes hoolikalt paberossi kustutama. Siis astus ta sisse ja sulges ukse. Oli kuulda, kuidas heinad ta sammudest sahisesid, seejärel näis, et ta kohendas kaugemal nurgas omaette nohistades aset, ja pärast seda jäi kõik vaikseks. Võis kuulda vaid lehmade ammumist laudas.
Pauli eest oli end võimatu hommikuni varjata, seda taipas Jüri kohe, sest vahemaa nende vahel oli vaid kümmekond meetrit. Jüri kaalutles, mida teha. Siis tuli ta heale mõttele, naeratas omaette ning tõstes käed suule, lasi kuuldavale pikaldase
“Mmöö-ööö”, mis oli kaunis sarnane vasika häälitsusele.
“Mis, kur-rat,” kostus poolimestunud röögatus nurgast, kus lamas Paul.
Kõik jäi vaikseks.
Mõned hetked hiljem kordas Jüri oma häälitsust, seekord juba tüki valjemalt.
“Käige kus kurat siit minema!” karjus nüüd Paul ja oli kuulda, kuidas ta kraapis tikust tuld.
Siin ei suutnud Jüri end enam pidada ning pahvatas suure häälega naerma.
“Kes seal on ja mida te tahate?” hüüatas Paul nüüd juba vihast vahutades ja kuuldus, kuidas heinad sahisesid ta all.
“See olen mina, Paul,” seletas Ats, samuti naerdes.
“Kes?”
“Ats!”
“Ah, A-ats,” venitas Paul nüüd rahunedes, “ma mõtlesin, et külapoisid tulid tüdrukute juurde ja sattusid valesse kohta. Aga kus sa, sindrinahk, olid need kolm päeva?”
“Ta jäi maatoitudest haigeks ja käis linnas kõhtu tohterdamas,” seletas Jüri, veel naerust luksudes.
“Aga kes see sul kaasas on?” küsis Paul võõrast häält kuuldes.
“Mu parim sõber Jüri Nulg – metsateaduskonna üliõpilane,” vastas Ats. “Saage tuttavaks!”

Sõbrad ronisid üle heinte nurka, kus seisis Paul, ja Jüri tundis, kuidas talle pisteti pihku lihavad niisked sõrmed. Nagu mingit elutut ebameeldivat tompu kompas ta, sest käsi, mida ta surus, jäi liikumatuks ega vastanud ta survele.
“Paul Randmets,” kõmistati ta kõrva juures.
“Väga rõõmustav,” pomises Jüri ja vabanes lihatombust, mida ta hoidis.
“Aga nüüd lähme toa juurde,” rääkis Paul. “Leida kindlasti rõõmustab. Ta päris muretses su pärast. Ma rääkisin ju talle, et küll poiss tagasi tuleb.” Ja Paul oli enesele uhke, et ta oli olnud nõnda taibukas.
“Parem magame end täna ilusti välja ja näitame ennast alles hommikul,” ütles Ats.
“Ma arvan sedasama,” lisas Jüri.
“Minge nüüd! See ei kõlba kusagile, et tulete siia ja ei näita pererahvale nägugi. Ja milline hea õlu neil on! Võiks vähe suud niisutada…” Ja Paul neelatas kuuldavalt.
Paul oli kirglik õllejooja, aga õhtul töölt tulles pidas ta sobimatuks seda küsida. Nüüd leidis ta hea juhuse, kuidas oma janunevat suud kasta.
Jüri tundis, kuidas ta kõht oli pikast jalgsimatkast tühjaks läinud ja ka mõned kruusid õlut poleks olnud üleliigsed. Sellepärast ruttas ta Pauli ettepanekuga nõustuma ja ega Atsilgi jäänud üle muud kui sõpradele järgneda.

Elumaja uksel oleks Paul, kes sammus ees, peaaegu kokku põrganud sealt välja ruttava tütarlapsega, kes kandis kirevat lillelist sitskleiti.
“Ats! Kus sa olid?” Ja järgmisel silmapilgul haaras tütarlaps kinni Atsi juustest, sakutas neid ega tahtnud lahti lasta.
“Ja Jüri ka, tere.”
Atsi õnneks juuksed siiski vabanesid ning käsi, mis oli neid kinni hoidnud, sattus Jüri pihku.
“Tere, Leida!” vastas Jüri. “Ats käis linnast lilli ostmas, sulle leeripäevaks, aga rongis üks kotipoiss tõstis nad ära. Kahju küll! Ilusad lilled olid.”
“Sina ära valeta. Sinu juttu ma üldse ei usu.”
“Issand hoidku!” hüüatas Jüri, ja Pauli poole pöördudes: “Inimene räägib sulatõtt, aga teda ei usuta! Mis teie selle kohta arvate?”
“Aga mulle rääkisite, et tal jäi kõht haigeks,” vastas Paul lihtsameelselt ja Leida pistis laginal naerma.
Tema eeskujule järgnesid ka Ats ja Jüri. Ainult Paul jäi tõsiseks ja vaatas kord ühele, kord teisele ning pilgutas oma lühinägelikke silmi. Mida need inimesed õieti naeravad, näis pärivat ta ilme. Ega juhuslikult mitte minu üle?
“Kas ma ei ütelnud, et sa valetad,” vadistas Leida rõõmsalt. “Aga nüüd astuge tuppa!” Ja ta avas ukse, kust paiskus isuäratavaid toidulõhnu.
Köögis, kuhu nad sattusid, käis vilgas tegevus – ettevalmistus järgnevaks pidupäevaks. Suurel mahukal pliidil podisesid ja särisesid potid ja pannid. Perenaine valge põllega ning pearätikus askeldas nende kallal, tõstes ja segades seal vaheldumisi lusikaga. Laua juures sõtkus tainast Leida õde, nii umbes kolmekümneaastane tüse neiu.
Leida juhatas oma külalised ruumikasse elutuppa ja palunud neid istuda, lausus:
“Oodake natuke, ma toon teile sissejuhatuseks õlut.”
Paul ja Jüri istusid diivanile, Ats astus avatud akna juurde ja istudes aknalauale, saatis silmadega toast lahkuvat tütarlast. Mõne minuti möödudes pöördus Leida tuppa tagasi, hoides käes mahukat õllekannu, mis oli ääreni õlut täis, ja joogikruuse.
Asetanud need lauale, haaras ta kinni Ats käest ning ütles Paulile ja Jürile:
“Teie jooge õlut, meil on Atsiga väike jutuajamine.” Seejärel vedas ta noormehe kättpidi kõrvaltuppa…

Kommentaare ei ole: