Ajakirjanduse sõltumatusest

Väljavõte Virgo Kruve veebist.

Virgo Kruve juhib oma veebis tähelepanu ajakirjanduse sõltumatusele. Ehk sellele, et seda pole eriti olemas. Vist oleks õigem öelda, et Eestis on mõned sõltumatud ajakirjanikud, nagu näiteks Tarmo Vahter, kes sai tänavu Bonnieri ajakirjandusauhinna kirjutiste eest, mis rääkisid sellest, kuidas korruptiivse maadevahetusega tegid algust Reformierakonna poliitikud. Tubli reporteritöö, aga seal, selle info põhjal me millegipärast Kapo ametnikke tegutsemas ei näe, kuigi info toodi nö kandikul kätte.

Küll on aga kapošnikutel kõvasti rabelemist parlamendi opositsiooni leeris, kus üksteise järel tuuakse välja (NB! mõned kuud enne valimisi, eksole) kahtlasi tehinguid, mis leiavad välgukiirusel kohe ka ulatuslikku kajastamist ajakirjanduses. Kohe on olemas taustaandmed ja puha. Justnagu oleks teksid juba kuskil ette valmis kirjutatud. Või ma eksin?!

Võib küsida, miks see nii on. Seletan. Tarmo Vahteri suguseid entusiastlikke ajakirjanikke on Eestis vähe, neid võib kahe käe sõrmedel üles lugeda. Samas töötab väljaannetes terve trobikond tegelasi, kelle ametinimetus on küll ajakirjanik, aga kelle töö on kuskilt saabunud teadete ümberkirjutamine või ettevuristamine. Ja nende jaoks on ametlikud valitsuse või Kapo teadaanded need, mis nö päästavad päeva. Või ma eksin?!

Samas on see karm mäng inimsaatustega. Ja omane sellele totalitaarsele ühiskonnale, kust Eesti on tulnud. Kus samuti inimesi mõisteti süüdi ilma kohtuotsuseta ja kus kohus oli pigem tsirkus, mida keegi tõsiselt ei võtnud. Kas Eesti ühiskond on seles ajas tagasi, või pole sellest ajast veel välja saanudki?!

Eesti vajab hädasti vaba ühiskonna päeva. Joonistasin Virgo Kruve sissekandest inspireerituna ka ühe karikatuuri: