Kadri Kiilase juhtum näitab, et Reformierakond on agoonias. Kätte on saadud küll suur võim, ent selle võimuga pole suurt midagi peale hakata olukorras, kus erakond on lõhki ning toetus kukub kolinal.
Kiilas oli Reformi liige ja juhtis tähelepanu erakonna probleemidele, millest üks ja mitte vähem oluline pole see nn pede-maffia, mis on erakonnas võimu võtnud ja oma kombitsaid laiali ajab. Kuhu kuulub näiteks selline tegelane nagu Vanemuise teatrijuht Paavo Nõgene, kes hiljuti oma erakonnakaaslase Meelis Atoneni üle ülbelt irvitas. Nõgene oli ka üks neist, kelle kohta Kadri Kiilas oma avalikus kirjas kirjutas, ja pärast seda, kui asi avalikuks tuli, nabiti Kiilas Tartus tänaval kinni ja pandi hullarisse. Ning võeti artiklid ja kommentaarid Õhtulehest ja teistest lehtedest maha. Selle sammu taga väideti olevat Kadri enda ema, aga no tulge nüüd ütlema, et pelgalt ühe ema avalduse põhjal tehakse selliseid asju!
Niisamuti korraldati mõned päevad tagasi meie kodus läbiotsimine. Ma kujutan ette, et arvuteid kaasa viies taheti tegelikult teada saada, või siis Reform tahtis teada saada, kes on need isikud, kes saadavad kohvikule infot Reformi tegemiste kohta. Et siis neid isikuid hakata peedistama. Aga ma võin ausalt öelda: neid inimesi on palju, väga palju. Ja neid kõiki ei õnnestu teil ära lintšida, hullarisse toppida, vägistada, nagu te tegite seda Kadri Kiilasega.
Reform on enda poole küll saanud jõustruktuure kontrolliva Jüri Pihli ja aidanud teda sokutada sotside etteotsa. Kas olete tähele pannud: Pihl teeb täpselt neid asju, mis Reformile vaja. Reform upitab Pihli vastutasuks selle eest, et Pihl aitab Reformile ebasobivaid isikuid kottida ja sotse tasalülitada, Ivari Padarit naeruvääristada. Aga ka sellest pole pikemas perspektiivis abi. Sest kõike kontrollida ikka ei saa. Ja nagu Kadri Kiilase juhtum näitas, ei tulnudki tal Euroopa kohtusse pöörduda. Juba Riigikohus tegi tema suhtes positiivse otsuse, ilmselt kartusest hiljem Euroopas lolliks jääda. Ju siis on ka Riigikohus aru saanud, et erakonnad tulevad ja lähevad, aga kohus jääb. Ühe erakonna surmatõmbluste pärast ei saa tervet kohtuvõimu lolliks teha. Tubli, Riigikohtu esimees Märt Rask, et sinus on riigimehelikkust!
Teie päevad on loetud, reformarid. Nagu Irja kord juba kirjutas, muusika mängib küll lõpuni. Ja see võib olla kohati päris vali.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar