pühapäev, 22. juuli 2012

Võtta laenu või mitte?

Kujutame ette üht noormeest, Märti, kes on seadnud omale põhimõtte mitte kunagi laenu võtta. Miks? Sest laenu ei võtnud juba Märdi isa ega vanaisa ja üleüldse on võlg võõra oma ning kui võlga maksta ei suuda, siis peavad seda hakkama maksma lapsed ja lapselapsed. Märt on kooliajal lugenud läbi mõned raamatud, üks neist Oskar Lutsu "Kevade" ning näinud samanimelist filmi, kus Joosep Tootsi vanemate talu pidi võlgade tõttu äärepealt haamri alla minema. See oleks olnud katastroof. Nõnda otsustas Märt, et ta mitte kunagi elus laenu ei võta.

Märt on 22-aastane, lõpetanud mõned aastad tagasi kutsekooli, tema sissetulek töö juures on selline tavaline, veidi alla keskmise, mille eest ta saab osta omale esmavajaliku ning maksta elamise eest ühetoalises korteris. Enamaks lihtsalt ei jätku, aga Märt loodab, et kui ta jätkab oma kasinat eluviisi, siis see tasub lõpuks ära ning ta saab oma elamise. Oma isiklik korter on Märdi suur unistus ja ta on välja arvutanud, et praeguse sissetuleku juures, kui ta jala tööle käib, kõhu kõrvalt veidi kokku hoiab, aastas ühe komplekti riideid ostab ning hambaarsti juures ei käi, siis paarikümne aasta pärast on tal korteriraha olemas. Korter on omakorda vajalik selleks, et saaks mõne tüdruku sinna tuua ja pere luua. Nii on Märt, kes läbi lugenud mõned raamatud, oma elu ette kujutanud.

Sõbrad ja tuttavad vaatasid veidi imeliku pilguga Märti, kes ei söandanud mitte mingil juhul laenu võtta, aga sõbrad ei söandanud talle ka midagi öelda, sest kuidas sa ikka teist laenama õhutad. Märdi sõbrad olid omale ostnud laenuga autod ja majad, nad olid abiellunud ja saanud lapsed, kõik tänu laenurahale. Pangad olid küll hirmul, et olid nii palju raha välja jaganud, pangatöötajad vahel manitsesid ja soovitasid Märdist eeskuju võtta, aga pangatöötajad olid ise samuti laenu võtnud ja said aru, et ilma selleta tänapäeval hakkama ei saa. Olukorras, kus kõik võtavad laenu, ei saa sa lihtsalt ilma laenuta hakkama, nii lihtne see ongi. Ja kui keegi jäi laenu tagasimaksmisega jänni, siis leiti ikka mingi lahendus nii, et keegi ei pidanud oma perega päris kodust välja kolima. Pangatöötajad said ise ka aru, et kui nad inimesed kodudest välja ajavad, siis pole neist enam mingit laenu tagasimaksjat. Pigem oldi nõus mõned laenud kustutama.

Ühtäkki tuli kriis, kus paljud inimesed polnud suutelised korraga laene tagasi maksma, pangatöötajad olid paanikas ning kõigile tundus, et kohe-kohe kukub kõik kokku. Hakatakse otsima, kas on kedagi, kes poleks laenu võtnud. Siis leitaksegi üles Märt, kes käib igapäevaselt palgatööl, saab keskmisest veidi väiksemat palka, elab ühetoalises üürikorteris ning unistab omaenda elamisest ja pere loomisest. Järsku saab Märdist kangelane, teda tuuakse teistele eeskujuks, teda kutsutakse isegi suurde linna mõnele seminarile. Märt, kes peab läbi ajama kulunud riietega ning sööma igapäevaselt kartuleid ja makarone, on tähelepanust liigutatud. Ta ropsib oma päevinäinud rõivad puhtaks, lööb oma ainsad kingad läikima ning ajab pea püsti. Neile, kes teda tänaval narrivad, näitab Märt fakki. Nii kõva mees on meie Märt!

3 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Sellest jutust saab vaid järeldada eestlase kitsast silmaringi.Mujal maailmas on tõesti elanikud end põlvkonniti lõhki laenanud.Pank isegi ei ütle kui suur see summa peaks olema vaid jätkab edasi laenamist vaid tingimusel ,et kasutatakse tehinguteks tema panka.Mitte kunagi ei poo pank oma klienti kui peaks juhtuma töö kaotus või mingi terviserike.Maksmist lükatakse edasi ,antakse kliendile aega.Eestis aga ei ole olemas panka ,Eestis on PANDIMAJAD kes nõuavad kolmekordset tagatist laenule ja lasevad su esimesel võimalusel põhja.Siit ka põhjus miks Eestit ei ole raputanud lääne krediidikriis mida vaieldamatult on iga eestlase kõrvade vahele talletatud vaid meie kriisi tekitas riigi põlistulu ehk transiidi kinni keeramine.Krediidikriisiks me oleme lihtsalt liiga noored ja vähe laenanud ning laenamise takistajaks on olnud just eeltoodud pandimajad.Transiitriigi põhilised väljendid on ostan-müün-vahetan mis on meil kõigil veres.Unustasin sõna "varastan"!Ja transiitriigile on võõras sõna "toodan".Ja tänaseks ongi saanud meist riik kel puudub igasugune eesmärk ,varastame läbi seaduste ja ilma, iga elaniku tagant ning kiidame oma riiki taevani ,et saada võimalus näpata ka Brüsseli tagant.Viimast küll suurte ettevaatlikult(nagu siilidel) kuna esmatähtis on riigijuhtidele tee sillutamine ametnike paradiisi ja egas Brüsselgi pailaps ole kuna ei tooda samuti mitte midagi!

Edmund ütles ...

Minu arust võiks Märt veel õppida, kuidas ise oma toitu kasvatada ja muul viisil seda tasuta saada. Ja kui võimalik, siis proovida läbi lüüa housesitter'ina, mis tähendaks, et ei peaks enam üüri maksma. Lugemisvaraks soovitaks: Kuidas varakult erru minna

Anonüümne ütles ...

Endal teil oli Tartu majal kaks hüpoteeki võetud paar aastat tagasi - need juba tagasi makstud, et siin sõna võtate? :)