Uuem ajalookirjutus väldib muistse vabadusvõitluse mõistet, seades nõnda kahtluse alla kogu eestluse paradigma, mis põhineb teatavasti muistsel vabadusvõitlusel. Ehk: kui polnud muistset vabadusvõitlust, siis polnud ka vabadussõda 1918-1920. aastal ja pole mingit eestlust kui sellist. Sama loogika põhjal pole ka juutlust, mis põhineb teatavasti samuti udustel kirjanduslikel allikatel. Samas ei vaidlusta maailmas eriti keegi juutlust, vaid vastupidi, piibli ehk juudi muistendi tekste peetakse üldiselt autoriteetseteks, neid jutlustatakse massiliselt isegi Juudamaa suhtes kauges Eestis.
Kas Eesti ajaloo ja eestluse küsimärgi alla seadmine on seotud kuidagi Euroopa Liiduga? Ilmselt küll, sest Euroopa Liidus on käimas samalaadne protsess Nõukogude Liiduga, kus üritatakse luua uut tüüpi ilmakodanikku, Euroopa inimest, millega kaasneb paratamatult teatud mineviku arusaamadest lahtiütlemine. Teisest küljest heidab muistse vabadusvõitluse lugu halba valgust Euroopa Liidu praegusele tuumikriigile Saksamaale. Eestluse tasalülitamine aitab vältida põhiseaduslikku konflikti, sest Eesti põhiseadus seab esikohale eesti rahva säilitamise, aga Euroopa Liidu liikmelisus toob paratamatult kaasa eesti rahva sulandumise ja pikemas perspektiivis hävimise, kuna eesti rahva säilitamine oleks liidu jaoks pikemas perspektiivis liiga kulukas.
Paradoksaalne on see, et muistse vabadusvõitluse idee, mida isegi nõukogude korra juures ei suudetud maha suruda, õnnestub tasalülitada Euroopa korra "viljastavates" tingimustes ja eesti rahva vaikival heakskiidul.
1 kommentaar:
Pole midagi uut siin päikese all. Ajalugu on kõigist muudest teadustest kõige väänatavam poliitilise tellimuse järgi, seda on alati tehtud ja tehakse ka edaspidi. Nõukaajal väänati muistse Eesti ajalugu sedapidi, et vaikiti maha kõik venelaste rüüsteretked Eestisse ja kujutati venelasi kui suuri Eesti heategijaid ning eeestlaste sõpru.Tegelt olid suhted Novgorodi ning teiste vene vürstidega siiski üsna pingelised ja vahel oldi ajutiselt liitlased, siis aga jälle vaenlased. Muide,ei jäänud ka eestlased rüüstamisega võlgu, 1212.a. oli just Lembitu malev see, kes Pihkva linna paljaks röövis ja maani maha põletas .
Kui suhted venelastega mahtusid tollaja kommete hulka, kus röövkäigud naabrite juurde oli vaat et iga-aastane asi, siis saksa ristirüütlitega oli ikka hoopis teine lugu. Venelased tulid, röövisid, tapsid,vägistasid, põletasid ja läksid koju tagasi, sest neil polnud piisavalt jõudu, et maad jäädavalt alistada .
Saksa rüütlid tegid kõike sedasama , kuid nemad tahtsid kohale jääda ja maad valitseda. Ja taanlaste abiga ordu lõpuks jäigi Eestisse pidama.
Kujutada ristirüütlite võitu meie esivanemate üle kui loomulikku, vajalikku ja pikas perspektiivis eestlastele isegi kasulikku "tsiviliseerimst" ja "kristianiseerimist", on ikka äärmiselt küüniline pooltevahetus.Eesti ajaloo asemel saame röövvallutajate perspektiivist tehtud versiooni.Öelda, et muistsetel eestlastel polnudki rahvustunnet, et nad ei võidelnudki omaenda, oma pere ja hõimu vabaduse ja peremeheõiguste eest oma põlisel kodumaal vaid olid vaid loomulik kadu progressi vältimatule altarile - see on näkkusülitamine kõigile neile vapraile meestele, kes siin oma 20 aastat pidasid ebavõrdset võitlust tugevama ja paremini relvastet vaenlase vastu.
Kaalukeeled olid väga napid ja kui eestlastel oleks õnnestunud võita, poleks ilmselt olnud kaugel ka Eesti ühendamine kuningriigiks kodumaise valitseja alla nii nagu see õnnestus leedulastel.1222.a.näiteks oli eestlaste vasturünnaku käigus kogu maa vallutajatest vabastatud v.a. Tallinn, mis oli taanlaste käes.Kui siis oleks õnnestunud kõik jõud ühendada, oleks võinudki Eesti vabaks jääda. Ristiusk või mitte, oli tollal alati poliitiline küsimus, selle vastuvõtmine poleks olnud probleemiks nii nagu see polnud probleem ka Taanile ning Rootsile. Jäämine orjadeks ja mahasurutud rahvaks omaenda kodumaal pikkadeks sajanditeks kujutas aga meile tõelist tragöödiat.Seda kujutada lihtsalt kui pisikest "loomuliku arengu" episoodi Kirde- Euroopa ristisõjas ei ole minu arust küll meie rahvale vastuvõetav lähenemine.
Postita kommentaar