kolmapäev, 3. aprill 2013

Asjadest

Lugedes ja vaadates näitleja Mari-Liis Lille (29) esinemist loomeliitude aastapäevapleenumil, ning mõeldes, miks tema üldiselt aktsepteeritavad mõtted ometi ühiskonnas mingeid laiemaid murranguid ei põhjusta, läheb mõte paratamatult asjadele. Sest olgem üdini ausad: enamiku eestlaste elu mõtteks on ikkagi asjad, isegi inimesi vaadatakse kui asju ning võitjaks peetakse elus neid, kellel on surres kõige rohkem asju.

Pole midagi parata, praegu ühiskonnas juhtpositsioonil olevaid inimesi valitsevad asjad. Asjadele on loodud märksa paremad tingimused kui inimstele, asjadesse investeeritakse märksa rohkem kui inimestesse ja presidendi vastuvõtule kutsutute ning muidu tähtsate inimeste hulgas on põhiliselt need, kellel on rohkem asju. See on ka mingis mõttes paratamatus, sest pikka aega asjade-vaeses maailmas elanud ning asjadenäljas inimesed käitusid asjade tulekul nagu pikka aega nälginud inimesed: nad hakkasid asju kokku kuhjama, asju jumaldama ning neist said asja-sõltlased. Näiteks meenuvad telekaadrid, kus karikaturist Heinz Valk, kes loomeliitude pleenumi ajal 25 aastat tagasi uljalt sõna võttis, tõi välismaalt esimese asjana kaasa terve hunniku asju, näiteks ilmatusuure mikrolaineahju. Vabadus tähendas nõukogude ajal üles kasvanud inimeste jaoks põhiliselt asju ning Eesti iseseisvumisega see ka saavutati: praegu Eestis asjadest puudust ei ole. Sellist Eestit need inimesed tahtsid ning Mari-Liis Lille tsiteerides on sellel pildil kõik õigesti.

Kui nüüdset pleenumit juhatanud peaministri nõunik Toomas Kiho püüdis oma sõnavõtuga justkui rõhutada, et 25 aastaga pole midagi olulist muutunud, jätkuvalt surevad eestlased Afganistani sõjas,  Eesti kultuur on alarahastatud ning eestlasi ähvardab väljasuremine, siis tegelikkuses on siiski toimunud oluline muutus: inimesed on saanud vabaduse omandada asju. Asjadele vaba juurdepääs tähendabki nõukogude ajal üles kasvanud põlvkonnale vabadust. Vabadus asju osta omakorda on muudetud Eesti iseseisvuse sisuks.

Pole ka ime, et Mari-Liis Lille sugustel noorematel inimestel on asjadesse veidi teistsugune suhe, sest nemad on oma vanemate näitel tunnetanud, et asjad pole inimesi õnnelikuks teinud. Nad on näinud, kuidas inimesed ei igatse surres taga oma asju, ega ole nad asjade üle õnnelikumad, vaid olulised on hoopis mingid muud kategooriad nagu armastus, sõprus ja lähedus. Nõukogude aja inimesed teavad seda isegi, et asjad neid õnnelikuks ei tee, ometi on endistel asjanäljas inimestel ja praegustel asja-sõltlastel väga raske asjadest loobuda, näiteks armastuse kasuks. Sellele juhtis tänases ETV hommikuprogrammis tähelepanu lavastaja Tiit Ojasoo.

Jaak Urmeti nimetatud "poliitiline kõnts" pole midagi muud kui needsamad asjanäljas inimesed, kes on esindatud nii Riigikogus, valitsuses kui ka suurema osa valijate hulgas. See on Eesti taak, millest pole võimalik vabaneda ei järjekordse pronksiöö ega muude nö sõdadega, see on nagu haigus, mis tuleb lihtsalt läbi põdeda, et saavutada immuunsus, loodetavasti aastasadadeks.

4 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

See tähendab ka seda, et meil ei ole õiget usku ega kõrgemaid ideaale igapäevases elus. Hingelist tühjust peavadki nähtavad asjad täitma ja kompenseerima. Aga Inno optimismi ma ei jaga, et sellest iseenesest välja kasvame, liiga palju väliseid kiusatusi ja nõrk autistlik eestlase sisemaailm.

Inno ütles ...

Usk ja ideaalid on täiesti olemas- usutakse asjadesse. Asjade presenteerimiseks on rajatud Eestis kõige uhkemad templid- kaubanduskeskused.

Anonüümne ütles ...

Palju vastakaid arvamusi tekitanud ja muu hulgas ka põhjalikult Jeesuse elu kirjeldanud Urantia raamatus lubab viimatinimetatu, et kui inimkond läbib materiaalsuse lastehaiguse ja tärkavad esimesed vaimsuse ja vendluse võrsed, siis tuleb Ta taas.

Anonüümne ütles ...

Üks tänase majanduskriisi põhjus on selles, et tarbimisühiskonda itta laiendades arvati, et miljard hiinlast ja miljard hindut hulluvad asjadest samamoodi kui miljonid idaeurooplased. Aga ei, idamaalastel on teised väärtushinnangud ja asjade müük jäi loodetust palju kehvemaks. Eks nad üritavad ikka veel tarbimishullust tekitada, aga näha on, et see ei lähe nii lihtsalt kui eestlastega.