teisipäev, 30. aprill 2013

Kas loome Eestisse surmamõistetute laagrid?

Üks härrasmees, kelle nime ei taha siin nimetadagi, pakkus avalikult välja, et loome Eestisse vanurite kolooniad, kus neil oleks mugav surma oodata ja surra. Või kas see neile nii väga mõnus ongi, aga see on mõnus pärijatele, kes ootavad oma vanemate surma, et saada omale pärijate arvates ainus väärtuslik asi oma vanematelt- vara. Sest nagu selle härrasmehe jutust välja tuleb, elab ta oma ämmaga koos viimase korteris ja et korter päris omale saada on vaja ämm kiiremas korras teise ilma saata. Jättes ütlemata tõsiasja, et kui ämma Tallinna korter maha müüa, saaks selle raha eest palgata ämmale aastateks superluks hoolduse.

Selline mõtteviis, mida see härrasmees viljeleb ja millele vähemalt osa ühiskonnast näib takka kiitvat, on nii perversne, et selle saab sünnitada ainult nõukogude aja "viljastavates" tingimustes arenenud aju, see, mille kohta üks teine kirjanikuhärra kasutas sõnu "moraalsed värdjad". Jah, just, need värdjad ei istu mitte ainult valitsuses, vaid neid kohtab igal sammul ja nagu praegu näib, on see värdjate põlvkond need, kes ühiskonnas toimuva üle otsustavad. Kahjuks.

Nõukogude ajale, sellele moraalsete värdjate inkubaatorile oli kombeks peita silma alt ära kõik nn invaliidid, kelle kohta nüüd öeldakse "erivajadustega". Aga ühiskonna suhtumine pole muutunud. Invaliide peetakse värdjateks. Kuigi tegelikkuses on värdjad need, kes erivajadustega inimestesse nõnda suhtuvad. Looduselt ei oodata armuande, need võetakse, oli deviis, mille all need moraalsed värdjad on üles kasvanud. Või siis teine tolle ajastu postulaat: pole inimest, pole probleemi. Või kuidas ühiskonna jaoks omasid väärtust vaid tugevad ja terved kommunismiehitajad, ülejäänud haiged, vanad ja väetid tuli "ära" paigutada. Võehh.

Mis vanurite kolooniatesse puutub, siis tuleks vanemaid inimesi, kelle osakaal üha kasvab, vastupidi rohkem ühiskonda sulandada, luua neile võimalusi elus kaasa löömiseks, mitte neid kuhugi kaugele silma alt ära sokutada, kus neil on raskusi teineteise eest hoolitsemisega hakkama saada ja mis kujunevad lihtlabasteks surmamõistetute laagriteks.

8 kommentaari:

Edmund ütles ...

Soovitaks seda kinnisvara müümise soovitust mitte võtta puhta kullana. Tänases EPL'is üks ajakirjanik arvestas välja, et pahatihti võib kinnisvara müümise puhul jääda eaka vanema hooldamiseks vaid kolme aasta jagu raha. Mis siis saab, kui see raha on otsas?

Inno ütles ...

Ma vaatasin ka seda EPLi ajakirjaniku artiklit ja minul tekkis selle peale küsimus, miks need täisjõus pojad ja tütred selles kinnisvaras nii väga kinni on. Tihti piisab mõnest aastast heast hooldusest, et inimese tervis oluliselt paraneks. Kui selleks võtta raha kinnisvara müügist, mis sellest siis halba on. Hullemaks see ikka asja ei tee ja ligimese heaolu ja tervise nimel ei tohiks ju olla millestki kahju.

Edmund ütles ...

Okei, aga kujuta ette, et Irja ema hakkab vähki surema, mis saab siis?

Inno ütles ...

Siis Irja hoolitseb oma ema eest ja mina aitan Irjat.

Edmund ütles ...

Isegi, kui see tähendab elu Rakveres, kus teatavasti teil tervis pidevalt alt veab? Isegi, kui see tähendab, et Irja isa ehitatud maja läheb müüki ja see ei pärandu mitte ühelegi sugulasele, kes seda vääriks? Isegi, kui sellega kaasnevad psühholoogilised pinged Irja ja ema vahel? Vot minu küsimus ongi selles, et kas altruism on nii suur väärtus omaette, et sellega peab kaasnema totaalne eneseohverdus ja enese huvide mahasalgamine? Ja teine probleem on muidugi see ka, et surevad vanurid ise ka usuvad, et nad on lähedastele koormaks. Täitsa mõistan, miks näiteks rokkbänd The Who laulis omal ajal "I hope I die before I get old". Kas 50selt vähki suremine on tingimata halvem, kui 80ndates eluaastates ratastooli ja lähedaste hoolitseda jäämine? Küsimused küsimused, mis täitmas noorte inimeste päid, kes ei oska veel aimata, kui kehvaks asjad tegelikult võivad minna ja kuidas nende südametunnistus on nii habras igasugu moraalsetele probleemidele!

Inno ütles ...

Aga ema võib võtta ju ka mujale enda juurde elama ja maja ei pea tingimata maha müüma. Nagi Irja eespool kirjutas, on oluline tugev lähisuhe, siis on võimalik kõigist raskustest üle saada.

Kui tugevat lähisuhet pole ja nagu soomlased ütlevad, "elämä vituttaa", siis on ehk tõesti parem 50selt vähki surra kui 80selt ratastooli jääda.

Anonüümne ütles ...

Tubli Inno!
Olen sinuga 100% ühel meeele, huvitav kust küll need värdjad üldse võtavad sellise ülbuse? Huvitav, mida ette võtta või mida teha, et nood värdjatest ülburid võimult saaks kõrvaldatud? Et nad veel rohkem riiki ei suudaks hävitada?

Inno ütles ...

Ma arvan, et piisab sellest, kui vana indiaanlase kombel istuda jõe ääres ja oodata, kuni värdjate laibad mööda ujuvad. Need värdjad kisuvad varem või hiljem üksteisel hinged seest ja parem on sellest asjast eemale hoida.