President Toomas Hendrik Ilves ja mitmed teised ametnikud on asunud kritiseerima valitsuse otsust jätta andmata Eestis poliitiline varjupaik tõlkidele.
Tõepoolest, pealtnäha on asüüli pakkumine õilis idee. Tõenäoliselt läheb Eesti okupatsioonivägesid teenindanud tõlkide elu Afganistanis raskeks, nad jäävad ilma oma soojadest ametikohtadest, kui CIA rahastatud praegune klikk ametist tagandatakse ning asemele tuleb afgaanide endi valitud valitsus. Pole võimatu, et tõlgid lähevad kohtu alla kui riigi reeturid või sõjakurjategijad. On selge, et sellises olukorras on vaja leida elamiseks uus koht ja mis saab selleks olla parem võimalus kui poliitiline varjupaik mõnes Euroopa Liidu riigis. On ju Eesti pakkunud poliitilist varjupaika mitmetele venelastele, kuigi Venemaal pole mingi probleem ka niisama omale uus elukoht leida, nii nagu ka Afganistanis. Poliitilise varjupaiga staatus võimaldab saada kiirendatud korras elamisluba ja isegi kodakondsus, sulle leitakse elu- ja töökoht ning makstakse veel toetust peale. See oleks korralik kingitus afgaanidele tehtud töö eest.
Samas tekib küsimus, mille eest siis Eesti sõdurid seal kümmekond aastat võitlesid, kui pärast seda vajavad inimesed poliitilist varjupaika. Miks ei võiks need välismaalastega koostööd teinud inimesed osaleda Afganistani ülesehitustöös? See peaks olema veelgi õilsam ülesanne. Või ei ole?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar