laupäev, 13. juuli 2013

USA meenutab Stalini aja Venemaad

Kui küsida, kust tuleb kaasajal paranoia ja massilise jälitamise ning jälgimise mentaliteet, kus oma vigu ei taheta tunnistada, siis peab kahjuks tunnistama, et selleks allikaks on USA. Jah, USA, see kunagine vabaduse sümbol ja inimkonna ideaalühiskond on muutunud viimastel aastatel tundmatuseni.

Etteruttavalt võib öelda, et muutus tuli pärast nn 9/11 rünnakut New Yorgis asunud maailma kaubanduskeskusele ja teistele tähtsatele objektidele, kus terroristid, USA enda või USA sõbralike riikide kodanikud ja elanikud kaaperdasid lennukid ja suunasid need ühiskondlike objektide peale, surmates nõnda sadu inimesi. Pärast seda oli kogu USA ühiskond šokis, võeti vastu massjälitamist võimaldavad seadused, kõik USA asutused ümbritseti kõrgete taradega, misjärel asuti paranoiliselt jälitama kõike ja kõiki üle kogu maailma. Täpselt nii nagu Stalini-aegsel Venemaal. Ja need, kes ütlevad, et Stalini aeg oli hullem, näiteks eestlaste suhtes, siis võib lisada, et praegune aeg USAs on peaaegu sama hull moslemite suhtes. Quantanamo vangilaagris koheldakse poliitvange ilmselt veel hullemini kui Stalini aja Venemaal, ent selle olukorra paljastajad - tulevased Solženitsõnid - Bradley Manning ja Edward Snowden on praegu veel põlu all.

USA puhul torkab silma, et probleemid tulevad riigi enda seest- isegi kurikuulus Osama Bin Laden oli USA eriüksuste lepingupartner Nõukogude-Afganistani sõja ajal- ent seda ei soovita millegipärast tunnistada. Isegi nn Bostoni pommipanijate, USA kodaniku Džohhar Tsarnajevi ja USA püsielaniku Tamerlan Tsarnajevi puhul väideti ja väidetakse millegipärast järjekindlalt, et tegemist on tšetšeenidega. Kuigi noormehed olid suurema osa oma teadlikust elust elanud USAs. Eelnevat kogemust arvestades võib arvata, et USA oleks juba Tšetšeeniale sõja kuulutanud, kui see poleks juhtumisi Vene Föderatsiooni osa. Nii nagu ei päästnud afgaani "rätipäid" see, et nad olid kunagi USA liitlased, nii poleks päästnud tšetšeene see, et nad on olnud venelastega sõjajalal.

Võib öelda, et midagi hullu pole, USA on jätkuvalt majanduslikult arenenud nö supervõim ja küll asjad lahenevad iseenesest. Siia võib lisada, et ka Stalini aja N Liit oli pärast sõda majanduslikult väga hästi arenenud supervõim, mida imetlesid üle maailma noored kommunistid, nende seas noor ameeriklane Toomas Hendrik Ilves. See ei jäänud märkamatuks nõukogude luurajatele, kes saatsid Ilvesega sidet pidama toonase Väliseestlastega Kultuurisidemete Arendamise Ühingu töötaja Lennart Meri. Kes oleks osanud arvata, et need kunagised noored ja naiivsed idealistid juhivad kunagi iseseisvat Eesti Vabariiki. Ja võib arvata, et kadunud Lennart Meri ei käinud KGB agendina USAs mitte selleks, et Ilvest ära pöörata, vaid rääkis seal Eestis ja mujal N Liidus valitsevast tegelikust olukorrast, nii et Ilves oma kommunistlikud ideaalid maha mattis ja hakkas hoopis elu N Liidus kritiseerima.

Kahtlemata on Eesti riik ja rahvas USAle suure tänu võlgu aastakümneid kestnud okupeerimise mittetunnustamise poliitika (muide, Suurbritannia ja Rootsi tunnustasid Eesti okupeerimist N Liidu poolt, selle eest "preemiana" pääsesid Briti sportlased Moskva olümpiale) eest, ent niisamuti olid eestlased kunagi tänulikud Nõukogude Venemaale Tartu rahulepingu ja omariikluse tunnustamise eest. Küllap hajutas selline sõbralikkus Eesti juhtide, Konstantin Pätsi ja Johann Laidoneri tähelepanu, kes süüdistasid Vabadussõjalaste Liitu sidemetes Saksamaaga, lasid hukata vabadussõjalaste juhi ja panid liidu liikmed vangi, ent oht ja häving tulid Eestile hoopis idast. Seesama Venemaa, kes oli Eestile iseseisvuse kinkinud, võttis selle esimesel võimalusel ära, seejuures veel kokkuleppel Hitleri Saksamaaga. Mis näitab, et väikeriigid ei saa olla välissuhtluses mitte millegi peale kindlad.

Hämmastav on see, millise kergusega saab USA tänases maailmas teha asju, mis muidu ilmvõimatud. Selles osas sarnaneb praegune USA isegi mitte Stalini-Venemaa, vaid natsi-Saksamaaga. Ka Saksamaa võis teha mida tahtis ja mitte keegi ei julgenud vahele astuda. Ilma mingi erilise kobinata "ühendas" Saksamaa endaga osa Tšehhit ja Austria, hiljem poole Poolast. Samamoodi alustas USA ühepoolselt sõda Iraagis ja siis Afganistanis, kuigi selleks puudusid mõjuvad põhjused. USA luurab massiliselt nii sõprade kui vaenlaste järel- ja sellele veel kiidetakse takka. USA võib kolmandas riigis läbiotsimiseks kinni pidada välisriigi juhi- ju oli juht ise selles süüdi. USA võib piinata inimesi vangilaagrites- tore on. Võib vaid ette kujutada, mis saaks, kui näiteks Venemaa sõdurid piinaks tšetšeenidest võitlejaid kusagil vangilaagrites- see oleks üleilmne skandaal, mida näidataks CNNis söögi alla ja peale. USA sõjaväelased teevad seda iga päev, sellele kiidetakse veel takka, sellest isegi ei räägita enam ning inimene, kes aitas selliseid jäledusi maailmale avalikustada peab nüüd kusagil Londoni keldris vabatahtlikus vangistuses kopitama.

Jah, tõsi see on, nii nagu Euroopa Liit meenutab üha enam Nõukogude Liitu, nii meenutab USA üha enam Stalini aja Venemaad. Ja ma ei oska öelda, kuidas seda protsessi saab peatada. Nii nagu Nõukogude Venemaa koledused said peatada venelased ise, nii saavad USA peatada ainult ameeriklased ise, kui nad leiavad selle vajaliku olema.

3 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Noh ja kus on siis see lääneideaal? see vabaduse ja heaolu kristall , mida siin eestis on meile bluffitud, nii et kõik noored selle õnge on läinud ja eestist sinna nn puhtasse läände läinud ja nüüd siis järsku sama mis stalini venemaa? ha ha haaa, loll saab ka kirikus peksa või mis???

Anonüümne ütles ...

Inno, Sul on head lood, koli need parem fb-sse, saad rohkem lugejaid, see blogindus ongi juba suht arhailine teema ..

Anonüümne ütles ...

Inno, laps oled ja lapseks jääd, see otsing võib küll nö turvaline olla, aga mitte midagi leida sealt pole.

Soovitus võta ikka OMA aega tootega tutvumiseks