Mõned päevad tagasi oli meedias palju juttu sellest, et möödus 25 aastat Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) asutamisest. Miks see partei tähtis oli? Aga seepärast, et ERSP oli üldse esimene opositsioonipartei NLiidus, mis seadis eesmärgiks Eesti iseseisvumise. Enne seda räägiti isemajandavast Eestist NLiidu koosseisus. Olgu öeldud, et ka Rahvarinne, mida palju esile tõstetakse, polnud midagi muud kui liikumine NLiidus valitseva kursi- perestroika toetuseks. Ehk siis kompartei tööriist.
ERSP aastapäeval võtsid sõna tähtsad ninad, nende seas Tunne Kelam ja Urmas Reinsalu, aga mitte kusagil polnud näha partei asutajat Veelo Väärtnõud, meest, kes Eesti iseseisvumise nimel tegelikult kannatas ja keda õilsa eesmärgi nimel töötamise eest taga kiusati. Nüüd ei mainitud isegi mitte tema nime. Kuigi mees on täiesti elus ja terve ning võiks partei asutamisest põnevaid lugusid pajatada.
Kuidagi väga haledaks kisub see asi siin Eestis. USAs teab iga laps peast, kes riigile vabaduse tõid. Eestis on nii Tiit Madisson kui Vello Väärtnõu pagenduses ja riiki juhivad need, kes Eesti iseseisvumisele vastu töötasid. Mis edasi? Eesti juhid on juba Ukraina vabadusvõitleja Julia Tõmošenko hukka mõistnud, kas järgmisena kuulutatakse Eestis NLiidu lagunemine 20. sajandi suurimaks geopoliitiliseks veaks? Tundub, et pole palju aega jäänud Eesti taasühendamiseni Venemaaga, ideoloogiline eeltöö selleks on juba tehtud.
2 kommentaari:
Jaah, lähiajaloo lahkamisel on veel palju saladuslikku.Võib-olla ei saa me tegelikke niiditõmbajaid ja tagamaid kunagi teada.
Ehk nagu ütles vend Johannes Viimses Reliikvias :
"Isegi kõige suurem ketser võib olla kloostri liitlane, kui ta teenib püha reliikviat, nii on lood. Otsi ikka omale sõpru oma vaenlaste hulgast ja sa oled suuremeelne ning võitmatu."
ERSP omaaegne julgus torkas tolle aja tavade taustal eriti teravalt silma. Paljude jaoks tekitas see umbusku ja kahtlusi, tekitab tänapäevani. Et kuidas nad ikka julgesid, selle eest pandi ju kinni tavaliselt?! Sosistati, et peab ikka kõva seljatagune olema, et nii avalikult iseseisvust nõuda ja komparteid vastustada .
Kuid kinni ei läinud neist enam keegi, mitmed juhtfiguurid said hoopis ihaldatud ühe-otsa välismaapileti, kuhu tavakodanikke iial ei lastud...
Ma arvan, et sellal oli võim juba taibanud, et N. Liit selle vanal kujul on läbi, seda päästa ei saa. Ning valmistuti kõikvõimalikeks stsenaariumideks, nii variant A, B, C kui ka D.
ERSP võis olla nagu malakas, millega hirmutada vanameelseid Kremlis : et näe, kui te ei anna järele Rahvarinde ja EKP perestroikameelsete suht mõõdukatelele reformikavadele, siis saate hoopis radikaalsemad ideed endale kaela !Ja kui selline kollitamine oli võimule vajalik, saab ka mõistetavaks, miks jõustruktuurid neid suht vabalt tegutseda lasid või koguni tagant tõukasid.
Kui ajalugu on nii värske, ei kiirustaks ma ühestki rühmitusest kangelast tegema .Kõik pole nii mustvalge.
.Taasiseseisvumisaegne poliitmaastik sarnaneb küüslauguga : mida rohkem sa seda koorid ning lõigud, seda rohkem see haiseb!Olen kindel, et aja jooksul tuleb sealt lagedale veel palju üllatavat, ja nagu elu näitab, on need üllatused reeglina ebameeldivat laadi.
Julgus torkab silma argadele (otses mõttes)ja müüdavatele, kes ise ei ole võimelise mõistma, tootma ning veel vähem läbi viima suuri ideid.
Miks sulle ei hakka silma Rüütel, Ansip ja terve hektar endisi kommuniste, kes praegu vabalt askeldavad Eestis, miks sind vaevab see et neid inimesi kinni ei saadud panna välispressi osaluse tõttu. Näib et sulle oleks see variant rohkem meeldinud, huvitav miks?
Kahtluse nuterdamine on argade ja müüdavate ala, nii et kas räägid meeste tegudest või kvalifitseerud ...kelleks?
Postita kommentaar