Järjejutt ajakirja Just tegemisest, osa II

Renee saabus nagu alati pool tundi kokkulepitust hiljem, kuulas minu selgitusi, aeg-ajalt märkis „Super!“ või „Fantastiline“. Loomulikult, mida muud tal olnukski öelda, mõtlesin isiklikus asjatundlikkuses püherdades. Järgmisel hetkel koukis ta kotist lagedale mingi ajakirja ja laksas lauale. 

Ajakirja kaanelt võis lugeda nime „Nu“. See tähendab rootsi keeles „Praegu“.
„Tead, teeme sellise ajakirja!“ oli Renee innukas.
???
„See müüb nagu loom! Sellised on praegu kõige edukamad!“

Esimesel hetkel ei suutnud ma sealt sporditeemat leida. Lappasin seda asja edasi ja tagasi. Ikka vaid peened preilid, nooblid autod ja mõni tuttav nägu. Aga sporti – ei kusagil!
„Teeme selle ära, siis sinu spordiajakirja ja siis veel mõned. Viis-kuus väljaannet on normaalne,“ oli Renee enesekindlus ise. Niisiis sai spordiajakirjast järsku „minu spordiajakiri“, mis pidi oma järge ootama, et mingi klantspiltidega jamps esmalt tuule tiibadesse saaks. Aga, pergel teab, sellist asja on võib-olla päris vahva teha?

„See müüb kindlasti ja konkurenti tal ei ole. Jaa, ja, Kroonika on hoopis teine asi. Me ei pane Eesti asju üldse sisse …“
„ … tõmbame jutu miinimumi peale. Täpselt nii palju, et oleks nagu laiendatud pildiallkiri,“ hakkasin korraga taipama.
„Täpselt. Näe, siis on veel sellised.“ 

Küllap oli Renee enne lõunat kusagile kioskisse sisse murdnud, sest järgmisel hetkel ilmusid ta kotist lagedale „Heat“ ja „Closer“, „Hello“ ja „OK“ ja siis veel mingid ajakirjad.
Muidugi olid need väga profilt kujundatud. Selge maketiloogika paistis samuti silma. Aga oh sabad-sarved – kogu see temaatika on ju selge tobedus! Milline tarbija ostab seda? Aga!, võib-olla et ostabki. Olin märganud, et inimesed panid kaupluste kassalindile ka „Kroonika“. Tõepoolest, kuigi mind jättis ajakirjandus üldiselt rahulikuks, võis olla neid, kellele see meeldib. Ja neid, kes on rõõmsad, kui saavad teada, kes kellega magab? „Maitse asi,“ ütles kuts kui kassi nuusutas, eks ole?

„Mida huumoriajakirjale nimeks panna,“ tahtis Renee veel teada ja läinud ta oligi.

Jälle istusin valges suveöös laua taga ja koostasin sedapuhku kollase perioodika maketti. Nime veel ei olnud. Materjalide hankest polnud mul õrna aimugi. Eeskuju puudus samuti. Ma ei teadnud ju milline neist on edukaim ja milline nigelaim. Püüdsin neis näha lihtsalt kaupa, nagu bensiiniliitrit või leivapätsi. Ja seejärel aru saada, milline päts võiks müügiedukam olla. 

Mõni öö ja umbes 500 lehekülge kollast ajakirjandust hiljem, oli selge, et tulevane üllitis peab igas numbris kajastama nelja põhiteemat. Nendeks on kuninglikud, pulmad, tited ja lemmikloomad. Sain ka selgeks, et on päris ükstapuha, mis nende nelja teema vahele jääb. Meeleolu sai kergem ja nüüd võis hakata materjalihankele mõtlema. Selgitasin Reneele, et päris üksi ma sellist ajakirja kokku ei pane. Ajaliselt ei tule kuidagi välja. Leppisime kokku, et otsin lisaks ühe ajakirjaniku ja küljendaja. Tuli ka leida võimalikult odav, aga mahukas fotopank. Käes oli juulikuu teine pool, aga huumoriajakirjale polnud ma jõudnud üldse mõelda.

2004. aastal ei olnud fotopankasid just jalaga segada. Scanpix, All Over Press ja Bulls Press. Neist esimese fotohinnad pannuks ka kivid nutma ning neil oli vastik komme kliendi rahakotti piiluda. Kippusid küsima ettevõtte käivet ja muid agentuuri üldse mitte kuidagi puudutavaid asju. Enne aga hinda ei öeldud. All Over Pressi seesmine struktuur oli harukordselt segane. Keegi tegutses mingite piltidega ja keegi teine mingite teistega ja lõpuks ei tahtnud nad anda tasuta võimalust piltide allalaadimiseks. Meie kavatsesime pildi eest maksta aga alles pärast selle avaldamist ja mitte üks sekund varem. 

Sadama lähedal, Central hotelli vastas asus Bulss Pressi kontor. Maja oli alles remondis ja seepärast tuli kalpsata üle lauahunnikute. Suvepäikeses kuumaks köetud koridorides heljus värvihais. Kolmandal korrusel tuli meid vastu võtma pikk ja joviaalne isand Meelik Mallene. Tema oli toona Bullsi Tallinna kontori kõige tähtsam mees.

Meelik lonksas kohvi, pani sigareti ette ja arvas, et mis siin`s ikka: Bullsi foto hind on 25 eurot. Muidugi, mingid haruldased fotod võivad ka kallimad olla. Ja muidugi on tal kolossaalselt hea meel iga uue kliendi üle. See hind – 25 eurot, võttis mind maigutama. Renee aga sirutas end diivanil mõnusalt poollamaskile ja muheles nagu oleks äsja kõige paremat uudist kuulnud.

„Lahe. Aga teeme hoopis nii et maksame teile 9 eurot pildist, aga võtame iga kuu 100 pilti!“
Toona ostsid Eesti perioodilised väljaanded ühes kuus ehk kamba peale kokku nii palju. Nüüd maigutas Meelik.
„Või tegelikult: teile on nii veelgi kasulikum, kui maksame iga kuu 1000 eurot ja võtame nii palju pilte kui tahame.“
„Kui palju te kuus siis võtaksite?“ sai Meelik lõpuks kõnevõime tagasi.
„Nii 200 kuni 250,“ oletasin ettevaatlikult.

Meeliku sõrmed klõbistasid palavikuliselt kalkulaatorit. „Jah, aga see on jumekas kaup küll,“ leidis Meelik mõne hetke pärast. Kõigest kolme minutiga oli Renee algse fotode hinna rääkinud peaaegu kuus korda madalamaks ning seejuures jätnud müüjale veendumuse justkui oleks too imetlusväärselt hea tehingu peale sattunud. Sain mõned korrad hiljemgi võimaluse jälgida sarnast sündmuste käiku, kuid seda järele teha ma ei proovinudki. See oli puhtalt Renee isiklik soolonumber. Nii tegi Renee esimese fotode hulgiostulepingu Eestis ja veidi hiljem sai avaldatud fotode hulk kuulujuttude aluseks, nagu oleks meie ajakirja rahastajate seas keegi miljardär.