Teise ilmasõja põhjustas Nõukogude Venemaa

Seni on räägitud põhiliselt sellest, et teise ilmasõja alustasid Saksamaa ja Nõukogude Venemaa koos, kui nad ühiselt 1. septembril 1939. aastal Poola okupeerisid. Ent nagu selgub William Tomingase teosest „Vaikiv ajastu Eestis”, oli ilmasõja põhjustaja Venemaa, kui loobus 1939. aastal koostööst Prantsus- ja Inglismaaga Saksamaa ohu vastu ning nö viimasel tunnil lõi liidu Saksamaaga, kes lubas Venemaale seda osa Poolast, mida Prantsus- ja Inglismaa ei tahtnud anda. Olgu öeldud, et nii Prantsus- kui Inglismaa, toonased maailma mõjukaimad riigid, olid nõus loovutama Eesti, Läti ja Soome silma pilgutamata Venemaa mõjusfääri, kui Venemaa nõustuks koostööga Saksamaa vastu. Saksamaa pakkus Venele lisaks osa Poolat, mistõttu Stalin tegi diili Hitleriga. Olgu veel etteruttavalt öeldud, et Stalin lootis sellest liidust kasu Nõukogude Liidule, mida ta sõja lõppedes ka sai. Võiks isegi öelda, et kuhjaga- pea pool Euroopat läks pärast ilmasõda Nõukogude Venemaa mõjusfääri, samas kui Lääne-Euroopa laostus ilmasõjas täielikult ja kaotas kogu oma senise mõju.

Siin mõned tsitaadid Tomingase raamatust.

28. märtsil 1939 N. Liidu väliskomissar M. Litvinov andis Moskvas Eesti ja Läti saadikutele noodi, milles deklareeriti, et Eesti ja Läti iseseisvus pole mitte ainuüksi nende riikide endi huviasjaks, vaid ka elulise tähtsusega N. Liidule. Noot sisaldas selge hoiatuse, et kui Eesti ja Läti peaksid sõlmima välislepinguid, mis pole N. Liidu meele järele, siis N. Liit teeb sellest tõsisemad järeldused.

Samal ajal liitlased, Inglise- ja Prantsusmaa, kartusest Hitleri järjest kasvava vallutamisiha vastu, astusid läbirääkimistesse N. Venega poliitilise ja sõjalise kolmikliidu loomiseks vastukaaluks Saksamaale. Läbirääkimistel, mida kolme partneri vahel hakati pidama Moskvas salaja, selgus õige varsti, et N. Liit on valmis astuma Triple Alliance'i, kuid nõuab selle eest tasu. N. Liidu kolmiklepingu sõlmimise tingimuseks oli, et N. Liit võib oma meelevalla alla haarata Eesti, Soome ja Läti. See hind on varjatud sõnastusega, et N. Liit saab garanteerida nende väikeriikide iseseisvust võimaliku agressiooni vastu isegi siis, kui need riigid ise säärast garantiid ei soovi.

Prantsusmaa oli jalamaid nõus kõneall olevaid riike Stalinile müüma 29. aprillil, pidades seda nõutud hinda odavaks. Kuid Inglismaa kõhkles. Winston Churchill kirjutas 7. juunil 1939 ajalehes „The New York Herald”: „N. Liidu nõue, et Soome ja Balti riikide garanteerimine saaks sisse võetud kolmikliidu lepingusse, on kõigiti põhjendatud. Öeldakse: kuid mis sünnib siis, kui need riigid ei nõustu sellise garanteerimisega? Kuid on ometi kindel, et kui Leedu, Läti ja Eesti peaksid sattuma natside süsteemi valdkonda, siis kogu Euroopa saaks kistud sõjakeerisesse. Miks ei peaks õigel ajal ja avalikult ja julgelt koondatama kõik vahendid selleks, et sõda ära hoida?”

13. juunil soovitas end. Briti sõjaminister A. Duff Cooper Londoni ajalehes „Evening Standard” N. Liidu nõudmistele järeleandmist. Winston Churchill nõudis veelkord „Daily Telegraph'is” 8. juulil Eesti, Läti, Leedu ja Soome garanteerimist nende tahtega arvestamatult.

Pärast seda esitasid nii Eesti kui Soome saadikud Inglismaale noodi, aga need noodid ei suutnud muuta Briti valitsuse meelt. Et N. Liit oma pealekäimist Balti riikide garanteerimiseks põhjendas väitega, nagu ähvardaks neid oht Saksamaa poolt, sõlmisid Eesti ja Läti välisministrid K. Selter ja V. Munters 7. juunil 1939 Berliinis Saksamaaga mittekallaletungimise lepingu. Kuid ka see samm ei aidanud. Prof. L. Namier kirjutab, kuidas Inglismaa samm-sammult ja nädal-nädalalt järele andis N. Liidu ja Prantsusmaa ühisele survele Balti riikide kolmikliidu loomise huvidele ohverdamiseks.

Lõpptulemuseks oli, et Vene-Inglise-Prantsuse liiduleping, milles kõik N. Liidu nõuded olid täidetud, parafeeriti koos salaprotokollidega asjaosaliste poolt Moskvas 24. juulil 1939. Selle liidulepingu juurde pidi kuuluma veel eraldi sõjaline leping, mida Moskvas alati läbirääkima 12. augustil 1939. Koosolekul 14. augustil tõstis Vene poole läbirääkija, punaarmee ülemjuhataja marssal Vorošilov äkki üles nõudmise, et punaarmeel oleks vaba voli marssida tarviduse korral läbi Poola, ühtlasi teatades, et alanud läbirääkimiste jätkamisel pole mõtet, kui see nõudmine ei leia lepingus täitmist. Prantslaste ja inglaste palvel lükati läbirääkimised edasi kuni 21. augustini, et hankida Poolalt nõusolekut N. Vene nõudmistele. Mõlemad liitlased panid Poola valitsuse tohutu surve alla, mis aga ei annud tulemust. Poola ei soovinud mingit sõjalist lepingut N. Venega. Poola vägede ülemjuhataja marssal Rydz-Smigly lisas sellele juurde: „Sakslaste poolt võib meid ähvardada oht kaotada vara ja elu. Venelastega aga riskime lisaks sellele veel kaotada oma hinge.”

Kui Vorošilov 21. augusti koosolekul prantslastelt ja inglastelt kuulda sai, et punaväe Poolast läbimarssimise küsimuse arutamine võtab veel aega, kuna Poolalt pole seni nõusolekut saadud, lõpetas ta järsult koosoleku teatega, et N. Vene valitsus keeldub läbirääkimisi jätkamast. Lääneliitlaste üllatus ei olnud väike. Kuid see muutus otse masendavalt suureks, kui äkki Moskva saabus kui välk selgest taevast Hitleri välisminister Joachim von Ribbentrop. Ta pakkus silmapilgutamata sama hinda, mida Stalinile juba olid lubanud inglased ja prantslased, aga vastukaubana ei nõudnud N. Venelt sõjalist angažeerimist, vaid ainult neutraliteeti. Sama hind vähemate kohustuste eest ei võinud Stalinile mitte meeldida ja sel põhjusel ning muudel kaalutlustel sõlmis ta lääneliitlaste nina all 23. augustil 1939 lepingu Hitleriga, koos sinna juurde kuuluva salaprotokolliga.

Stalin oli varem Poliitbüroo salajasel koosolekul 19. augustil peetud kõnes öelnud: „Ma kordan veel, meile on ülimaks kasuks, kui puhkeb sõda Saksamaa ja Inglismaa bloki vahel. Samuti on meie huvides, et see sõda kestaks võimalikult kaua, et mõlemad pooled sellest nõrkeksid. Seda aga peame kasutama poliitilise töö süvendamiseks sõdivates maades, et olla hästi ette valmistatud sõja lõppemise puhuks.”

Salaprotokollidest 23. augustil ja 23. septembril 1939, milledega Balti riigid anti N. Liidu mõjupiirkonda, ei olnud avalikkusel teada pikki aastaid. Need tõi esmakordselt üldiseks teadmiseks esile dr Alfred Seidl, Rudolf Hessi kaitsja Nürnbergi sõjasüüdlaste protsessil. Kohtuistungil 25. märtsil 1946 esitas ta kohtule fotokoopiad mõlemast salaprotokollist väitega, et kui on vastutusele võetud Saksa valitsuse liikmed süüdistusel sõja ettevalmistamises, siis peaks sama süüdistus kehtestatama ka N. Vene valitsuse suhtes. Kohus keeldus kõneall olevaid fotokoopiaid kohtumaterjalide hulka võtmast ja neid arutamast N. Vene esindaja prokurör kindralleitnant Roman Rudenko põhjendusel: „Juhin kohtu tähelepanu asjaolule, et meie ei aruta mitte küsimusi, mis käivad liitriikide poliitika kohta, vaid meie peame kohut ainuüksi Saksa sõjasüüdlaste üle.”

Pärast oma suurt fiaskot Moksvas sõlmis Inglismaa kiiresti 25. augustil 1939 vastastikuse abistamise lepingu Poolaga, oma antud lubaduse kinnitamiseks seda maad kallaletungi vastu garanteerida. Maailmasõda puhkes 1. septembril 1939. Kuigi puhkenud sõjas kuulutas Eesti end kohe 1. septembril neutraalseks, tõukas saatuse karm käsi ta ometi esimeste sõjaohvrite hulka.