teisipäev, 17. september 2013

Ajakirja Just tegemine, osa IV

Nüüd algasid päevad, mil tuli ajakirja esimest numbrit kokku panna, otsida küljendajat, huumoriajakirjale makett teha ja Ehtel käigult kurssi viia toimetuse igapäevaste tegemistega. Ise püüdsin aga sotti saada, kes on suured nimed meelelahutusmaailmas. Ehk teisisõnu, kes on Justi! teema ja kangelane. Kas Charlotte Casiraghi on tähtsam kui Paris Hilton? Kas Paris Hilton on vähem tähtis kui Sugar Babe? Kas Sugar Babe on inimene? Ehk ansambel või hoopis hobune? Absoluutne enamus nimedest, millega Bulss Press meid lahkelt varustas, olid mulle tundmatud. Sügava hämmastusega avastasin, et neist suurema osa peamiseks saavutuseks tuli lugeda korrapärast hingamist. Ja oligi kõik. Tambovi hunt harutagu seda, mõtlesin. Kui inimesed just nende pidu- ja voodiseiklustest soovivad lugeda, siis seda nad peavad ka saama. Pildid, mida Bullsilt saime, olid väga kvaliteetsed. Bulls võttis omaltpoolt kasutusele Eestis esmakordse praktika. Nad hakkasid meie jaoks terveid seeriaid ette valmistama. Nende sõnade järgi oli see välismaal tavaline, et fotoagentuur töötab justkui tegeliku toimetuse tugitoimetusena. Seetõttu said paljud küljed oodatust hoopis lihtsamalt kokku.
Keskhommikul põikas Renee toimetuse nurgast läbi: „Ints, kas sa ametiautot tahad?“
Jätsin Paris Hiltoni ja õeksed Olsenid korraks sinnapaika. Akna all parklas seisis vägagi peetud välimusega Volga Gaz-24. Kollane nagu hepatiit, roostes ja kunagist teenistust meenutamas vaevuloetav kiri küljel: GAI HARJUSKOVA RAJONA. Kuid see poolteist tonni halvasti koheldud metalli käivitus. Jabur projekt, olgu siis auto sellega korrelatsioonis. Järgmiseks pooleks aastaks saigi sellest mulle ametiauto.

Trükikoja tähtaeg lähenes ja Renee vedas vägikaigast suurte kaubanduskettidega. Need jaekaubanduse hiiglased ei tahtnud kuuldagi sellest, et me oma tulevasi üllitisi ilma monopoolse vahendaja - Lehepunktita müüme. Lehepunkt ja punkt, või üldse mitte mingit müüki! Renee oli oma CD-100 poekestega aga nende samade kettide arvestatav partner, üüriline ja klient. Kohe teda kuu peale saata ei võinud. Lehepunkti poolt survestas meid omakorda nende toonane juht Jaan Korrol, kes ei pidanud üldse võimalikuks, et keegi omapäi perioodikat müüb. Aeg-ajalt tutvustas Renee läbirääkimiste käiku ja see kostus pigem nagu Nikolai I otsus dekabristidele. Päris viimasel minutil saavutati kokkulepe, mis lubas CD-100 poodides ajakirju müüa ilma Lehepunkti vahenduseta.

Vahepeal sai huumoriajakiri endalegi nime. Helistasin Eino Baskinile ja küsisin kas tohime ajakirjale panna nimeks Paskin. Vanameister jäi nõusse, aga pakkus, et siis võiksime juba kaaluda nime Eints. Kaalusime ja jäime Paskini juurde. Võib-olla tegime valesti, sest korraga leidis Ülar Palm, et on väga seff, kui nimesse sorgata sidekriips. Noh, et oleks lausa Pask-in. Ta oli sellesse sidekriipsu nii kiindunud, et keegi ei raatsinud teda ka seenele saata. Nii jäigi ja aega oli üha napimalt. Tööpäevad ei tulnud kunagi lühemad 12 tunnist. Vahel venisid ka pikemaks. Me olime ju 12. augustil otsustanud, et ajakirjad tulevad trükist septembri esimesel nädalal. Varuks olnud kolmest nädalast kulus osa päevi toimetuse sisustamisele ja samas tuli nüüd Paskiniga tegeleda. 17 päeva enne trükikoja tähtaega ei olnud meil ikka veel küljendajat. Mõned pidasid kontorit liiga kaugeks ja tõsi ta ju oli – Tallinna piirest juba väljas, Laagri Maksimarketi naabruses, olime sobivas kauguses vaid põldpüü parvele, mis vahel me akende all omi asju ajas. Nägin ühte igati mõjuva CVga küljendajat, kes paraku haises juba keskhommikul tubli lõuatäie järele nii et otsustasin pigem mitte riskida. Mõni loobus ise, sest pidas pakutavat tasu tillukeseks. Viimases hädas otsisin üles küljendaja Tõnu. Tõnul puudus igasugune tahtmine end püsiva palgatööga siduda. Tema käis Keila jõel parte söötmas ja kui ilm väga ilus juhtus olema, siis võttis ette pika retke Tallinna loomaaeda. Peret tal ei olnud, õlut jõi vähe – ühesõnaga inimene, kelle igapäevased vajadused on tagasihoidlikud. Ja need tagasihoidlikud vajadused olid tal kaetud. Pika veenmise peale ja alles siis kui olin talle maad ja ilmad kokku lubanud, soostus Tõnu küljendama täpselt ühe Justi numbri ehk nii palju, et jõuaksin kellegi püsikohaga küljendaja leida. Tegelikult tähendas „maad ja ilmad“ Tallinna loomaaia aastast pääset. Tõnu küljendas Justi esimese numbri, torises, et peab ka Paskini tegema, kuid lõpuks leppis, sai tööga vastale ja kõndis joonelt loomaaeda. 

Lõpuks selgus, et kusagil on üks sidekooli lõpetanud noormees tööta. Auhinnatud karikaturist pealegi. See kusagil asus aga Võrus. Kihutasin oma nooblil Volgal Võrru. Leidsin sealt vibaliku, patsiga, stiilitundlikult mitmete ilukettide ja kireva vestiga ehitud nooruki, kelle nimi oli Taavi. Vaata siit, või uuri sealt – just selline peabki üks küljendaja välja nägema. Olgu nende sisuliste oskustega siis nagu just on, otsustasin riskida. Uskusin, et see mis oskustest veel puudu, saab töö käigus selgeks. Taavi auks tuleb märkida, et ta ei liigutanud vurrugi, kui selgus et ta peab käigult looma nii stiilid kui ka tegelikult kaks ajakirja paberi külge saama. Vaikselt kahtlustasin, kas ta kindlameelne rahu ei pärine mitte neitsilikust teadmatusest kõiges, mis puudutab visuaalmaketti koos selle finessidega. Peatselt selgus, et mul oligi õigus, aga selle tarkuse võrra rikkamana, puudus mul aeg, et uus küljendaja leida. Ei Ehtel ega minagi kippunud teda ka pakilt välja vahetama. Taavil oli komme oma häbelikul ja vaiksel moel pillata selliseid teravmeelsusi, mille peale enam ei lõkerdata, vaid lausa ägatakse vesi silmist nõrgumas. Üldine õhkkond toimetuses oli pinev, kuid tänu Taavile märksa naerusem.

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Urmas-paet-saab-sel-aastal-lausa-kaks-korda-isaks

Elu24-s korraks oli artikkel, nüüd kadunud. Väidetavaltasub algallikas ajakirjas Naised.

Inno ütles ...

Pole paha. Välisministeeriumiks kutsutakse teda hellitavalt sardelliks.