esmaspäev, 4. november 2013

Eesti põeb NLiidu sündroomi

Väljavõte Postimehe veebist.

Riigikontroll jõudis täna avaldatud aruande põhjal arusaamiseni, et Eesti on edu jõudnud riigini, aga mitte inimesteni. Kas tuleb tuttav ette?! Ilmselt tuleb, neile, kes elasid Nõukogude Liidu "viljastavates" tingimustes ja kus kõigil oli "hea" olla ning viisnurk punane säras igaühe aknasse. Nõukogude Liit kasvas maailma kõige mõjuvõimsamaks riigiks, mis pidas sõdu siin- ja sealpool maakera, lennutas inimesi üksteise järel kosmosesse ning tootmis niipalju tuumarelvi, et sellega oleks saanud ära hävitada mitusada maakera. NLiidu luureorganisatsioon KGB oli kurikuulus kogu maailmas. Edu oli jõudnud selgelt riigini, aga kahjuks mitte inimesteni. Nagu vanemad inimesed mäletavad, polnud ühel hetkel inimestel enam poest midagi osta, ei süüa ega riideid. Paljud inimesed olid paljas ja näljas.

Sama lugu kordub praegu Eestis: riigil on raha, et osaleda sõjategevuses kaugetes maades, pidada üleval suurt luureagentuuri, avada saatkondi maailma riikides ning edvistada oma edusammudega kärbete osas, aga samal ajal elab üha enam inimesi vaesuse piiril, ehk neil pole raha, et osta riideid ja süüa.

Eesti on tagasi seal, kust ta kunagi alustas. Miks on see juhtunud? Põhjus peitub asjaolus, et praegused juhid on saanud koolituse Nõukogude Liidus, paljud neist koguni nõukogude parteikoolis. Nad teavad seda, mida neile tookord õpetati ja nad ei oskagi muud, kui korraldada elu nii, et edu jõuab riigini, mitte inimesteni.

9 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Erinevalt NLiidust on meil piirid lahti ja igaühel on võimalik lahkuda kusagile mujale, kus rohi rohelisem ja taevas sinisem.
Isiklikult eelistan elada pigem vaeses riigis, kus elab kange ja ellujääja rahvas, kui heaoluriigis, mille hüvede peale nagu kärbsed kogu maailm kokku jookseb, nii et põliselanikul ei jää muud kui ennast järjest rohkem nende järgi sättida.

Anonüümne ütles ...

No mis sa teed ära selliste loosungihüüdjatega!Aga no hea,kui mõnelgi hästi läheb...

Anonüümne ütles ...

Aga seevastu saab Eestis 15 minutiga oma firma asutada ning oma trasnpordi vahendit riigi kulul kasutama hakata.

Anonüümne ütles ...

aga kunagi te kirjutasite sellest vennast tundub vana mees aga varsa aruga.
http://www.ohtuleht.ee/551965

jevlampi ütles ...

Häda on isikuspetsiifiline. Kuni eesti meedias ja poliitikas on kokku lepitud põlastada kõike Savisaare tehtavat, ei saagi midagi muud juhtuma.

Anonüümne ütles ...

Aga miks te arvate ,et Moskva siiani ei juhi Eesti riiki?Peale süümevande seaduse tühistamist, saime endile valitsusse isikud kellel enamusel on luukere kapis, koos kahtlase mineviku ja organisatsioonile omaste käitumisomadustega!Savisaar jätke sellest mängust välja.Tema peale on hea suunata kahtlustusi neil, kel endil on midagi oma minevikust varjata.

Inno ütles ...

Eks ta osaliselt kindlasti nii on. Näiteks Saksamaal ja Tšehhis said "endised" kohe sule sappa, Baltimaades mitte. Leedus oli kommunistid veel pikka aega võimul pärast taasiseseisvumist ja Leedust on lahkunud ka kõige rohkem inimesi välismaale, seda vaatamata asjaolule, et seal elas protsentuaalselt kõige vähem venelasi.

Stakan K.Butõlkin ütles ...

Ei ole nõus, et NLiidus
oli puudus riietest ja söögist , et paljud olid paljas ja näljas.
Vähemalt alates 60-date teisest poolest, mida mäletan, oli olme ok.
NLiit oli tööliste ja kolhoosnike (ka loodrite) paradiis.Kes viitsis tööd teha-ja tööd oli alati, ka tasuvat- see elas nagu ise tahtis.
Ma ise olen kolhoosis ehitustöödel tudengina EÜE-s roppu raha teeninud(et Viru ärikate käest riiete ostmine või mustalt turult auto ostmine polnud eriline probleem)
Mu ema ja vanaema, kes olid küüditatud 1949 a. ja rääkisid, et ka Siberis Tomski oblastis kuhu nad ühte kolhoosnikuperre elama paigutati, ei olnud söögipuudust.
Sügisel tehti lihaga pelmeene jm head paremat mida võeti loodusslikust sügavkülmast(talvel sula ei olnud)kevadeni.
Säälkandis oli muld ka nii viljakas olnud, et kõik mis peost maha kukkus-olevat kasvama läinud.
Elu oli vanaema sõnul Siberis kolhoosis lihtsam kui Lõuna-Eestis kulakuperenaisena kus varavalgest hilisõhtuni käed-jalad tööd täis ja tihtipeale polnud mahti söögiajal mahagi istuda ning pidi kibedal tööajal põllenukast käigu pealt leiba hammustama...
Ma olen kaugel sellest, et idealiseerida tollast sumbunud ja korrumpeerunud süsteemi, NLiidus oli sotsiaalseid konflikte 1980 ndate lõpuks tekkinud küll.
Siiski pakun, et 1992 meil kehtestatud liberaalne demokraatia ei sobi neid sotsiaalseid konflikte lahendama. Demokraatia võime sotsiaalseid konflikte lahendada on kõige suurem siis, kui need konfliktid tekivad nn "huvirühmade" vahel, mille vahel on põhiväärtuste või mängureeglite tasandil juba suurem konsensus olemas ja kui konfliktid on eelkõige majanduslikud.Kuid nõuka ajast on meil olemas teistlaadi probleeme, mida on palju raskem seedida ja mis on seotud küsimustega nagu päritud sotsiaalne staatus ja rahvus-mida demokraatia eriti osav lahendama pole.
Väidan, et ühiskondades(nagu mei välja kujunenud), mis on ühiskonnaklasse, rahvusi või religioone arvestades äärmiselt polariseerunud, on demokraatia valem, mis viib patiseisu ja stagnatsiooni(ka majandiuslikku)
Kui sellises ühiskonnas (nagu meil) formaalne demokraatia kehtestada, peidab see ärajõukuse-, prestiizi-, staatuse ja võimuvahed, mida need eliidid saavad kasutada demokraatliku protsessi kontrollimiseks. See sünnitab vasakpoolset leppimatut opositsiooni ning viib esialgu külma kodusõjani ning edasi...
Demokraatia kukub läbi täpselt siis, kui ühiskonna mitmekesisus teatava piiri ületab.
Eesti ei põe mitte mingit NLiidu sündroomi. Eesti põeb demokraatia tripperit.

Anonüümne ütles ...

Väga ilmekalt on viimase kommentaari autor kirjeldanud Eesti demokraatiat ,läbi nomenklatuuri silmade!