Eestis armastatakse millegipärast heroiseerida 1944. aasta Sinimägede lahingut, mis oli puhas Saksa armee lahing, kust võtsid teiste seas osa eesti soost sõdurid. Sinimägede all hoidsid sakslased kinni Punaarmee pealetungi, et Saksa armee riismed saaksid taganeda Berliini kaitsma. Pärast riismete taandumist oli sakslastel Eesti iseseisvusest poogen. Koos sakslastega lahkus Eestist valdav osa eesti soost sõjaväelasi, nende seas Eesti Leegioni juhid.
Miskipärast aga ei räägita üldse nn Keila lahingust ehk lahingust Kumna teeristil, kus võitlesid Saksa armeest lahku löönud Eesti sõdurid Eesti vabaduse eest. Mitte kabuhirmus taganenud ja Berliini kaitsma tormanud leegionärid, vaid Kumna teeristil võidelnud mehed olid kangelased, kelle mälestust tuleks austada.
Eestlased peaks suuri mälestustseremooniaid pidama Keila all, mitte Sinimägedes.
3 kommentaari:
Kabuhirmus taganenud??? Olete ikka teadlikud seal, millest ja kellest kirjutate?
Meeste võitlustele sülitamise eest sügelisi ei karda saada?
Miks-miks - aga seks, et ju siis Irjakese isakene oli jõudnud Kumnani taganeda (otseloomulikult mitte kabuhirmus...) Ja mis on selle kõrval mingid sinimäelased - mõttetud vennad, võib juba arvata.
Ajalugu ei olegi must-valge. Minu silmis on näiteks need n.n. "soomepoisid" nahahoidjatest reeturid. Peamine põhjus oli Soome silkamiseks ikka see, et rinne oli toona seal üsna rahulik ja päris rindele saadeti vaid osa eestlasi. Ühesõnaga paras puhkekodu võrreldes Idarindega.
Mis puutub aga Kumna teeristil toimunud lahingusse, siis jah, vastupanu osutati. See oli tubli, aga samas täiesti mõttetu ettevõtmine. Rohkem selline poisikeste püssipaugutamine.
Postita kommentaar