(ajakirja Just ühe asutaja Indrek Einbergi memuaarid)
Tallis lõõtsuvat tuult nuhutava sälu kere paistis lühike, aga jalad kole pikad. Sabas ja lakas jõhve – hõredalt. Veidi kongus koonu kohal välgatas umbusklikult ploomikarva silm. Ilu poolest ei olnud just eeskujuliku välimikuga loom. Ta lõhnas aga vaimustavalt ja ta kapjade kopsimist oli selgelt kuulda. Paned peo selle eluka kaelale ja tunnedki suurt ja sooja ja viimase kui karva otsani elusat looma. Ta oli vaieldamatult päriselt olemas.
„Ära sa arva, et temaga kohe tulemused tulevad. Tema ema oli ka selline – pika arenguga. Võitma hakkab kuue, võib-olla seitsme aastaselt. Aga muidu: hea mära on. Vigurvänt!“ loitsis Vladimir hämaras tallis.
Siin ma nüüd olin, püüdsin meenutada kunagi õpitud tarkusi hobuste välimiku hindamisel ja purssisin Vladimiriga hädapäraselt vene keelt. Ühesõnaga tegin hobusesehvti.
Poole kilomeetri kaugusel Paldiski maanteel kihas õhtune tipptund. Seal oli kõik tinglik. Läbimüük ja sihtgrupp; ajakirjanduse roll muutuvas maailmas ja arvamusliidrid, kes sellest lõputut jutukangast kudusid nagu mingid kaasaegsed Peneloped oma surilina kallal.
Talliskäik oli aga nagu törts laulu pika ja nõretava jutluse vahele. Siin tammus nooruke hobune, kes ei tahtnudki olla midagi muud kui hobune. Ühelgi honoreeritud juhmardil või mõnel teisel arvamusliidril polnud võimalik heietada tema varjatud tähendusest või sellest, milliste tarkuste abil võiks ta veelgi rohkem hobune olla. See, oma hobuolemuselt absoluutselt arvamuskindel olend, võis lausa meie omaks saada. Nii sündiski leping, mille järgi kirjastusest sai traavlisälu omanik.
Sälu nimi oli Elisa. Tal oli pass ja lausa mingi DNA-uuring tehtud, mis kinnitas, et tegemist on tõesti puhast tõugu Ameerika traavliga. Tema ametiks pidigi saama traavel.
Saime teada, et tava kohaselt võivad uued omanikud hobusele aga ka uue nime panna.
„Oled juba uue nime välja mõelnud?“ küsis hipodroomi sekretär Inge.
„Las Elisa jääb. Ilus nimi ju. Aga pane selle otsa Just. Kokku siis Elisa Just“.
Sealt edasi kujunes rutiin järgmiseks. Uue kuu saabudes helistasin hipodroomile: „Vahur, sul on reklaami aeg. Paned failid ehk meie serverisse üles. Ega palju aega pole enam jäänud.“
„Tead mul praegu ei ole valmis reklaami nii kiiresti võtta.“
„Mis ma sinna panen siis? Hipodroomile on terve külg reserveeritud, nagu kaupa tegime. Jätan valge külje ja kirjutan keskele hipodroom?“
„Ma ei teagi kust kohast nüüd see võtta …“
„Kas sul ülepea on praegu vähemalt mõni idee?“
„Noh ma ei tea veel …“
„Olgu, mõtlen siis midagi välja. Anna mulle vähemalt hipodroomi logo.“
„Ma vist leian midagi. Eks helistame siis.“
Libistasin telefoni taskusse ja klõpsasin lahti esimese kujundusprogrammi. Niisiis lehekülje jaotame kolmeks. Kui Vahur tõesti peaks logo leidma, siis selle paigutan siia, arutasin omaette.
Selleks ajaks kui Taavi hakkas omakorda uurima, kus on too lubatud hipodroomi reklaam, võisin talle juba lõpetatud faili kätte juhatada.
Renee firmad tegutsesid ühes jalgpalliväljaku suuruses ruumis. Edelapoolne nurgake oli toimetuse päralt ja kappidest ehitatud sein oli toimetuse ja Renee teiste ettevõtete vahel eraldusjooneks. Seina taga töötas raamatupidaja Lea ja tema oli meile ühine. Ühel sügishommikul kutsus Lea mind oma arvuti juurde.
„Indrek, kas ma näen ikka õigesti?“ Lea osutas arvuti monitorilt paistvale tabelile. „Tulen tööle ja leian, et kirjastuse varade seas on traavel. Kas traavel tähendab, et see on asi hobune?“
„See asi „traavel“ on hobune küll,“ poetasin ettevaatlikult.
„Päris hobune? Et see ei ole mingi kauba nimetus või?“
„Jah, on päris hobune.“
„Aga oskad sa mulle öelda, miks meil on järsku hobune?“
„Lea, ajad on lihtsalt sellised!“
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar