pühapäev, 26. jaanuar 2014

Ajakirja Just tegemine, osa XX

Hipodroomiga sõlmitud suurejooneline ja kaeru kulutav reklaamitehing tõi toimetuse varade hulka küll hobuse, aga ei punast sentigi. Meie kolmeliikmelise reklaamirahva töö ei toonud kaasa isegi hobust. Õnneks kasvas ajakirja jaemüük ikka veel.

Kõik need puhud, mil tüdrukud suutsid etteantud maketist kinni pidada, tõi see tulemusi. Kui nad väga vallatlema kukkusid, sai ka üksiknumbri müük tagasilöögi. Püüdsin selgitada, et vaevalt on lugejat, kes vaid lemmikloomarubriigi pärast ajakirja ostab, kuid ilma selle rubriigita jääb tervik kahvatumaks ning seda näeme ka müüginumbrites. Nägimegi!

Veensin ka tüdrukuid, et iseenesest pole minulgi poliitika vastu midagi, aga Just! on ajakiri, kuhu poliitik satub vaid neetult heal põhjusel.

„Mann, et keegi Tunne Kelam sulle Brüsseli-reisi välja tegi, ei ole piisav põhjus, et temast hektarisuurune lugu sisse panna. Saad aru?“

„Jaa, aga …“

„Sina said toreda nädalavahetuse, aga lugejad pool tundi tapvat igavust! Hullemgi veel, püüa aru saada, et kui me selle sisse võtame, peame tulevikus sisse võtma iga erakonna iga viiksatuse.“
„Palun, kas me seekord võiksime selle ikkagi sisse panna? Ainult see kord?!“
„Mida põrgut, kas sul on selliseid lugusid veelgi varuks?!“
„Ei, aga see kord … palun, palun.“
„Hunt sinuga, olgu!“
Kes teab, mida Mann poliitikule oli kokku lubanud, aga päris tülli ei soovinud nendega kah pöörata. Loomulikult ei mõjunud sellised teemad ajakirja müügile kosutavalt. Ja nagu oodata oligi, helistati järgmisena Keskerakonnast.
„Mõtlesime, et Õllesummeril võiksite ehk Edgar Savisaarega loo teha. Me lubame pildistada ka. Lehekülje suurune piltidega artikkel oleks sobiv. Või kuidas arvate?“

„Vaadake, praegu pean teile ära ütlema. Meil ei ole selline ajakiri, mille lugejad ootaksid poliitikute pilte ja lugusid.“
„Mäletan, et teil oli Tunne Kelamiga lugu ja arvasime …“
Oi Mann, kui sa mulle praegu näppu jääksid!, mõtlesin.
„Jaa, loomulikult. Aga ajakiri näitab nooremaid inimesi. Kenad tütarlapsed ja … vaadake,“ püüdsin meeleheitlikult Keskerakonna kenasid ja noori näitsikuid meenutada. Kumb on Keskerakonnas, kas Kadri Must või Kadri Simson? Aga Liisa Pakosta? Liiga kahtlane! No Evelyn Sepp on kindlasti Keskerakonnas.

„Vaadake, teil on ju imekaunis naine Evelyn Sepp. Vilja Savisaar on piltide peal alati suurepärane. Mul ei oleks midagi selle vastu, kui tõesti saaksime nad pildile ja ehk neilt mõne sõna, parasjagu nupu jagu näiteks.“
Teisel pool pomiseti veel midagi ja lõpuks leppisime kokku, et Savisaar võtab kenamad näitsikud kah Õllesummerile kaasa.

Said nad oma fotoseeria, nii Savisaar, kui teised tüdrukud.

Poliitikud on küll kahtlane teema, aga siiski midagi uut. Saime aru, et teemaderingi tuli laiendada, kasvõi tulevaste reklaamiandjate huvides. Reisifirmad eeldasid, et ilmub reisilugusid. Kes kirjutab? Ajakirja rahastajate ring oli laienenud ja seal oli inimesi, kes reisisid väga sageli. Neist ei olnud aga kirjutajaid. Pilte olid nad nõus pakkuma ja pildid olid ilusad. 

Lappasin arvutis sadu pilte. Vietnami rannad ja Vietnami külad. Mingid naised kooruva värviga paatidest kalu lossimas. Suur rohelusse peituv memoriaal. Kontkõhn mees porisse uppuval tänaval mopeedi parandamas. Naerust vidukil silmadega, väheste hammastega memm šašlõki moodi rooga pakkumas.
Toimetuse akna taga kestis kõle talveöö.
„Hanoi lennujaama jõudsime öösel,“ alustasin.
Täpselt samal moel käis Just! veel Sansibari saarel ja Kuubal. Mõne aja pärast hakkasid reisifirmad meid märkama. Kombe kohaselt pakuti kõigepealt ajakirjanikele tasuta reisi. Mann oli juba oma Brüsseli-reisilt toonud loo, mis ei rõõmustanud lugejaid ega tegijaid. Küljendajad olid meil aga napi palga peal ja Taavi juba kuid ilma puhkepausita rabelenud.
„Sõidad Sitsiiliasse, ülehomme.“
„Mina või?“, esitas Taavi aruka küsimuse.

„Ei, kapten Trumm ja Kunksmoor. Aga sa pead seal pilti tegema, sest pärast tuleb sellest reisilugu kirjutada. Mida näed ja kuuled – kõik jäta meelde.“
Taavi suutis päikeselisest Sitsiiliast tulla sama kahvatuna nagu ta sinna läks. Otsustasin talle anda päeva reisiväsimusest puhkamiseks ja siis välja pinnida kõik, mida ta nägi, et sellest lugu kirjutada. Järgmisel päeval tähendas Taavi tagasihoidlikult, et pani reisiloo ja pildid minu kataloogi. Mis pagana loo, ega ta kirjutama pole mõelnud hakata? Tuulasin kataloogides ja leidsingi loo. 

Minut hiljem küsisin endalt, kas Taavi on mõnelt elukutseliselt reisikirjanikult selle artikli ostnud? Aga ei! Sõnasse italiano oli topitud „j“ täht ja kirjutajal paistis olevat täiesti ükskõik mitu n`i ja l`i on sõnas Tallinn. Seega – Taavi, mis Taavi. Korrektor Õnne pööritas silmi ja ütles, et midagi sarnast pole ta varem näinud. Loomulikult tulnuks Taavi emakeele õpetajaga üks tõsine jutt maha pidada, aga see võis oodata. Lugu oli ühest küljest täiesti ortograafiavaba territoorium, kuid teisalt üks paremaid reisikirjeldusi, mida ma üldse olin lugenud. Siin oli detaile ja nende mõtestatust. Oli hoogu ja oli kaasaelamist. Taavi oli täht-tähelt võtnud ka kunagist hoiatust, et ajakirjanik, kes kirjutab esimeses isikus, pannakse nurka hernestele põlvitama, kusjuures herned võetakse palgast maha. „Mina“ vormi ei olnud, aga isikupära ikkagi võimsalt. See julgustas Taavit veelkord reisile lubama. Sedapuhku sõitis ta Aafrikasse, Kilimandžaro lähistele.

Kommentaare ei ole: