neljapäev, 23. jaanuar 2014

Miks Eesti juhid rahvasse usku ei sisenda?

Eesti valitsuse liikmed ja president suhtlevad rahvaga manitseval, käskival-keelaval või õpetaval-patroniseerival toonil, sarnaselt Eesti riigi juhtidega 1930ndatel aastatel, mil rahvast peeti lausa haigeks, nii et talle ei võinud elementaarseid õigusi usaldada. Samas on võimalik tuua näiteks USA ajaloost terve rida näiteid, viimati lausa Barack Obama kampaaniast, kus rahvas pandi uskuma millessegi ("Yes, We Can!")ja see aitas nii rahvast kui riiki edasi viia ja areneda.

Eestis oli tegelikult kümmekond aastat tagasi pärast ELi ja NATOga liitumist küllalt hea eesmärk püstitatud: 15 aastaga Euroopa 5 rikkama hulka (see oli siis, kui poliitikud veel rahvaga suhtlesid). See polnud küll eriti geniaalne (kas rikkus on kõige olulisem ja kas see ikka teeb meid õnnelikuks?), aga see oli vähemalt midagi. Midagi, millesse uskuda ja mille nimel tegutseda. Miks see ideaal, millesse paljud inimesed uskusid, on nüüd maha maetud või siis unustatud? Mis selles kokkuvõttes halba oli? Ma tunnistan ausalt, mina olin üks, kes sellesse tõsimeeli uskus ja selle nimel pingutas. Kas minu ponnistused olid mõttetud?

Võibolla ma eksin, võibolla see 15 aastaga 5 rikkama hulka idee pole maha maetud, aga sellest pole enam üldse avalikult juttu olnud ja pole pakutud mingeid lahendusi, kuidas selleni jõuda või mida lihtne eestlane selleks tegema peab, et sinna jõuda. Kui Äripäeva "Eduka Eesti" kirjandivõistlus välja arvata. Ma vabandan, aga jutt on praegu umbes selline, et praegune Eesti ongi see, mis on parim võimalik, mis üldse olla saab ja enam paremat asja on patt tahta. Kas tõesti on kõik valmis ja enam paremaks minna ei saa? Andeks, aga ma ei usu seda.

Suuri riigimehi iseloomustab tavaliselt võime panna rahvas millessegi uskuma ning lõpuks tänu usule püstitatud eesmärke saavutada. Nõnda ehitati nõukogude liidus mitmeid objekte ja ameeriklane lennutati esimesena kuu peale, Soome säilitas iseseisvuse ja seljatas majanduskriisi(d). Mis on Eesti suured eesmärgid, mille poole peaks inimesed üheskoos pürgima või millesse uskuma? Või kui neid suuri eesmärke pole, siis miks? Usul on suur jõud- öeldakse, et inimene on see, millesse ta usub.

Kogu Eesti praegune avalik poliitiline diskussioon on taandunud sellele, et ühed karjuvad täiest kõrist, kui hea on Eestis (kuigi nad ise ka oma juttu ei usu) ja teised kisavad hääle kähedaks, kui sitt on elu Eestis (mida ta samuti päriselt pole). Edukamad on parasjagu need, kelle kisakoor on saanud läbi meedia parema võimenduse. Aga kuidas see Eestit edasi aitab, sellest on paganama raske aru saada. Pisar tuleb silma, kui vaadata, kuidas selle kisa taustal Eesti inimestest tühjaks jookseb.

4 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Lugemissoovitus Teile, isand Inno:
Jared Diamondi "Püssid, pisikud ja teras"
Kõigest 13000 aastat tagasi elasid inimesed kõigil mandritel enam-vähem ühtemoodi.
Raamat kirjeldab miks on tänapäeval maailma rahvaste arengutaae nii erinev, samuti vastab ta küsimusele
Miks on mõned ühiskonnad rikkad ja teised vaesed.
Raamatust saab teada ka miks indiaanlased ratast ei kasutanud, miks aborigeenid pidasid koduloomadest ainult koera ja kas valged inimesed on kõige targemad.
Raamat annab vastuse neile küsimustele ja ridade vahelt saad teada ka selle miks Eesti ei jõua mitte kunagi Euroopa viie rikkama riigi hulka.
Raamat sai 1998 a Pulitzeri auhinna, autor on California ülikooli füsioloogiaprofessor.

Anonüümne ütles ...

Küsiks rohkem ,miks Eesti juhid oma rahvast niiväga vihkavad?Minumeelest on parim näide Partsi rongiliikluse korraldamine.Ostame uhked rongid ,palkame neile kõrgelt tasustatud juhid aga kuidas resija rahule jääb on kõige viimasel kohal ehk mitte arvestatav.Kui ei mahu on nende asi!Ime ,et veel kahe uhke veduri vahel ei ole veneaegseid loomavaguneid või üldse puuduvad!Partspress ruulib!IRW!

Inno ütles ...

Tõepoolest, hea point, juhid vihkavad oma rahvast. Miks, on täiesti arusaamatu.

jevlampi ütles ...

Ma ei saa jälle aru, kuidas teie aru ei saa?
Kuna prioriteet nr. 1 on raha parteile, siis absoluutselt kõk aktsioonid toimuvad vaid siis ja just sellises järjekorras, nagu nad täidavad parteikassat. Võtke või ER erastamine ja GIBBile 130 milj. maksmine, pidev koolireform koos mõttetu remondi, remonditu hülgamise ja uusehitusega ning samas õpetajate palkade sügavkülmutamisega, mõttetu klaasristiga, hämarate õliväljadega USA-s jne. jne.