Sõitsin rahulikult trükikotta ja asusin proovitrükki uurima. Muidugi oli paar fotoallkirja sattunud sootuks valesse kohta. Leidsin ka poolelt lauselt lõppeva artikli. See oli ootuspärane, sest eks Ermo oli mõtetes juba puhkusel. Taavi pidanuks aga nüüdseks Tallinnas olema.
„Jaah,“ kostus telefonist, kuidagi väga hädine Taavi.
„Reisumees, võta jalad selga ja tule toimetusse. Siin on vaja mõned küljed parandada.“
„Kuule, ma hästi ei saa.“
„Mida tähendab: ei saa?“
„Vaata, ma olen … ma olen pogris praegu.“
„Politseis?!“
„Nojah nagu …“
„Kus kohas täpselt? Ma sõidan sinna. Järsku saan sind välja rääkida.“
Tasane Taavi ei võinud lihtsalt olla mingi kohutava kuritöö autor. See pidi eksitus olema, uskusin.
„Vaat, ega sa ei saagi hästi tulla nagu …“
„Miks siis?“
„Ma olen Londoni politseis.“
„Nii, ja millal nad su välja lasevad?“
„Ma ei tea praegu.“
Tänu Guiness õllele ja Monthy Pythoni sarjale oli meie toimetus Tema Majesteedi alamatest väga heal arvamusel. Lisaks tegutsesid nad oma tillukesel saarel väsimatult, et meie kuninglike-rubriiki ohtralt materjali toota. Mis siis nüüd lahti? Kui nad Taavi vangi panevad, mida ütlen ta vanaemale? Järsku võtavad nupugi maha? Kujutlesin juba koidu kahvatut helki Toweri timuka kirvel. Sellest tuleks hea fotoseeria. Keda pildistama saata?
„Võib-olla saan homme vabaks. Ma usun küll, et homme.“
Taavi saigi juba 24 tundi hiljem vabadusse. Tallinnas seletas ta meile, et olime britte veidi üle hinnanud. Reisil oli niigi rohkelt garneeritud rõivas Taavi kõik välja pannud. Vestid, kaelarätid, käevõrud ja muu tingel-tangel. Heathrow tolliametnikud põrnitsesid Taavi pükste küljes tolknevat paarikilogrammist veisekarjatamise ketti ja tahtsid teda, et milleks see on. Taavi, suur Monthy Pythoni austaja, vastaski sellest sarjast laenatud lausega: „Kaitseks sakslaste vastu.“ Tolliametnik ei muhelenud tunnustavalt. Taavi tõugati vastu seina, üks-kaks-kolm olid tal käed raudus. Paar minutit hiljem sõidutati ta, lehmketi ja käeraudade kolinal, lähima politseijaoskonna poole.
Hiljem sündisid meie reislood, aga ettevalmistatult nagu teisteski ajakirjades. Kevadel peeti Kiievis Eurovisooni laulukonkurss ja sinna sõitis Anu. Korralikult akrediteerituna, fotograaf sabas nii kui peab.
Reisikirjeldustele lisaks püüdsime ka mujalt teemasid leida. Mõnikord pressisid need end lausa ise peale. Ilmus keegi venelanna, kes lubas teha seeria kummitavate Tallinna majade kohta. Paar lugu temalt tuligi, kuid need olid tõeline katsumus nii toimetajatele kui korrektorile.
Vahel kirjutasime üsna juhuslikest ajakirjanikele korraldatud pidudest. Ettevõtted korraldavad selliseid pidusid, sest see on tore vaheldus kõigile töötajatele. Sinna palutakse ka ajakirjanikud lootuses, et nad kirjutavad sellest oma väljaannetes. Justkui reklaam. Sellise peo põhjuseks kõlbab kõik, olgu siis uus toode või vastne tootmishoone. Goodyear lõikas oma rehvidele mingi eriti pidava mustri ning sada ajakirjaniku panid kaks päeva Pärnu SPA`s pidu. Renault avas uue kaupluse ja kohal olid tantsivad karud ja mustkunstnikud. Enamasti saabusid ajakirjanikud neile üritustele nagu kaheksas Egitpuse nuhtlus – teksastes rändtirtsuparv sööstis aplalt vaagnate ja joogianumate suunas.
Muidugi oli ka kindel seltskond tublisid ajakirjanikke. Nemad püüdsid iga sõna ettevõtte tähtsamate ülemuste huulilt ja tähendasid selle oma märkmikku, sest lärmakas saginas ei olnud diktofon sobilik töövahend. Nad nosisid leplikult tüki lillkapsast, lonksasid klaasi vett ja lahkusid juba tunni pärast, et siis toimetuse vaikuses oma tubli nupuke valmis treida. Ülejäänud ajakirjanikud muutusid aga paari tunni pärast teiseks Egiptuse nuhtluseks. „ …ja saada konni üles tulema Egiptuse peale,“ kõneleb Jehoova Moosese raamatus. Peatselt vaarus rahuolevalt krooksuvaid ja iseenda jalgade otsa komistavaid ajakirjanikke kõikjal, kuhu pilgu pöörasid. Sellistelt üritustelt oli silma jäänud Toomas Verrev. Enamasti ei kulutanud ta aega ja oli sigalakku täis juba teise tunni alguseks. Selles osas andis ta isegi mulle silmad ette.
Ühel kenal päeval vupsas ta meie toimetusse. Ta oli täis kihku kirjutada lugusid „mida mäletatakse veel aastate pärast“. Tema soovitud honorar oli aga samuti selline, mida vähemalt raamatupidaja tuletab meelde veel aastate pärast. Püüdsin selgitada, et tema artiklid võivad olla küll täiesti erilised ja meeldejäävad, aga meie ajakiri on tavaline hoopiski. Me ei püüdlegi millegi erilise poole. Eriti kehtib see meie honoraride kohta. Anule aga Toomas meeldis ja nii sattus Justi! pikk intervjuu, kellegi trellide taga istuva pätiga. Vahel suutsin Verrevi surematud kirjatükid välja tõrjuda, aga pruukis vaid hooletu olla ja Anu vaiksel toel imbusid teised ikka külgedele.
Verrevi-masti ajakirjanike fenomen oli nagu Püha Graal. Millekski mõistlikuks tarvitada ei kõlba, aga ometi kõik teda teavad. Justi! toimetuse Mari-Liis oli kiire, tehniliselt täpne ning taipas lennult, mis on vaja kõrvale heita, mis vajab aga lisaküsimusi. Seega ajakirjanikuna parem kõigist neist, kes ei suutnud tähtaegadest kinni pidada või kirjutasid juhmi põhjalikkusega nii loo kangelase esimesest miljonist kui ka tema kassi nime päritolust. Mari-Liis oli ajakirjanikuna täiesti tundmatu, aga Verrevit teadis terve hulk vähem või rohkem tähtsaid ajakirjandustegelasi. Loomulikuna tundunuks täpselt vastupidine olukord.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar