Ajakirja Just tegemine, osa XXII

Selliseid tagurpidi peegeldunud ajakirjanikke kohtas loomulikult mujalgi. Kogu maailmas väga tugev kaubamärk FHM, tegi Eestisse saabudes erakordselt nukra avapeo. Sellelt jäid meelde propelleriks kuivanud kohupiimakoogid ja selline kohvilake, mille kõrval isegi Statoilis pakutav tundub kõrgema klassi barista eksamitööna. Tõeline üllatus tabas aga ajakirjanikke, kui selgus, et kogu ettevõtmist hakkab juhtima keegi Jaanika. Selle Jaanika seni parim ajakirjanduslik tulemus oli raadio valvetoimetaja töö, kus tal õnnestus süüdimatu rahuga omavahel segi ajada isegi kandlefestival ja suusavõistlus. FHM`ga samas majas oli teinegi kirjatus ja selles vähemalt pool tosinat oskuslikku ja hea peatoimetaja-närviga ajakirjanikku. Nad vorbivad siiani lugusid Aeroc ehituskivide eelistest tavatelliste ees. Usutavasti jäävadki vorpima. FHM pandi mõne aasta pärast kinni. Jaanikad tipivad aga innukalt lalisedes järgmist väljaannet põhja laskma.

Meie ei kavatsenud esialgu põhja minna. Enamgi veel, Just! ületas 15 tuhande müüdud eksemplari piiri. 20 tuhat oli ligidal. Samal ajal läks ka Muumil hästi: osteti umbes 10 tuhat eksemplari ja see ongi Muumi-sarnase ajakirja müügi ülemine piir. Kui palju on Eestis eestikeelseid lapsi, kelle vanus jääb 6 ja 9 eluaasta vahele? Ehk 40 või 50 tuhat. Neist vähemalt pooled on omavahel õed-vennad, seega elavad koos ja ostavad tavaliselt ühe ajakirja. Siis on veel suur hulk lapsi, kelle vanematel on raha väga napilt. Sellest saime aru, kui kortermajadest hakkasid mõistatused saabuma nii: üks ajakirja talongile kirjutatud vastus ja lisaks mitu lihtsalt joonelisele paberile kirjutatut. Selgus, et lastel oli trepikoja peale ostetud üks ajakiri, mida siis külakorda loeti. Mõistatusi tahtsid nad aga kõik lahendada. Enamasti asusid need majad maal, endistes kolhoosikeskustes. Seal oli lapsi, aga ka vaesust.

Tallinn on väike ning ajakirjanikud tunnevad üksteist piisavalt, et õllekruusi taga rääkida, seda, mida nende standardne tööleping tegelikult ei luba. Nii kuulsime meiegi ja üpris kiirelt, mida räägitakse ja plaanitakse Eskpressi majas kui ka Maakri tänaval, norrakate jõugu kantsis. Kroonika läbimüük langes ja selle peatoimetaja ei teadnud enam keda süüdistada. Küllap oli neil ka esikaane tegemiseks mingi kõrgelt makstud tiim kokku aetud, sest sel perioodil läksid Kroonika esikaaned number numbrilt üha hullemaks. Paistis, et nad on tõsimeeli otsustanud panustada ainult rohelisele ja pruunile värvusele. Juba paistsid ka kasvuturba kotid kutsuvamad kui Kroonika esikaaned. Kroonika proovis kopeerida meie ideed ja palkas ajakirjanikuks sellise kah omamoodi kuulsuse. Naerusuine ja blondi tukaga Triinu oli kunagi esinenud ühes tõsieluseriaalis ja küllap tõsieluseriaale ahmiv rahvas teda ka tundis. Eriti tulemusrikkaks see liigutus ei osutunud.

Meile oli aga juba siis selge, et kaks ühte tarbijat püüdvat ajakirja kasvatavad tegelikul tarbijate koguarvu. Nõnda on teistegi kaupadega. Kõrvu turul askeldades suurendatakse ostjate absoluutarvu, esiteks. Suureneb ka üksiku ostja valmidus sellistele ajakirjadele raha kulutada, teiseks. Nõnda vaatasime mõnigi kord arusaamatuses kogu Maakri tänava poolset närveldamist. Seal aga tõusis peatoimetaja ise rünnakule. Tema vaikselt alanud lahutusega tuli Kroonika jahtuv läbimüük uuesti kuumaks ajada. Oma lahutusest kirjutas ta pika ja naljaka loo. Lisaks andis ta sinna-tänna intervjuusid. Üsna loomulikult sai ta laste isa vihaseks. Sai vihaseks ja otsustas samal moel vastu põrutada.

„Inno Tähismaa tahab oma lugu meile sisse saada. Anu ajab ka peale. No ma ei tea“, oli Ehtel häiritud ja nõutu.

„Mis lugu?“
„No loe ise, mõni aeg tagasi saatis.“
Lugesin artikli läbi. Soliidne inimene pöördunuks pärast esimese lõiguga tutvumist nina kirtsutades teisale. Ajakiri Just! mõjus aga inimestele nagu autosõit Tallinn - Tartu maanteel. Soliidsuse pühib aknast vuhisev tuul teadmatusse ja alles jääb kromanjoonlane, kelle pisikesse pähe mahub ainult üks mõte korraga: „Mul on nuia vaja!“

„Tead, see peaks müüma küll.“
„Meid hakatakse ju sõimama. Minu meelest on see jube.“
Toimetuses oli nüüd viis daami ja kogu see ansambel meenutas kõige rohkem missikontorit. Ehtel oli neist rohelisemate silmadega ja kõige siivsamate kommetega. Tema vastumeelsus oli arusaadav küll, aga meil ei jäänud midagi üle. Samal ajal olid Justi! kiiluvees turule tulnud Naisteleht ja ajakiri Naised. Nemad oleks Inno Tähismaa loo endale võtnud ja muheledes mokki noolinud.

„Sul on õigus – ongi jube. Aga, kui kaks tuhat inimest sõimavad, tähendab, et kaks tuhat eksemplari on müüdud nagu naksti. Eks ole? Ja usu: loevad ka korralikud inimesed. Muidugi, sõimavad ka.“
Sealt alates hakkas Just! ilmutama Inno ja Irja päevikumoodi järjejuttu. Sõimati ja loeti. Arvatavasti oli see lugu eraldi kõige jõulisemalt Justi! müüki edendamas. Anu loodud Social Club oli hea ning soomlastelt maha viksitud rubriik „Küsi kuulsuselt“ samuti, kuid need toimisid pigem koostöös ülejäänud lugude ja rubriikidega.