See pole retooriline küsimus. Nimelt olen viimastel päevadel vaadanud ridamisi saateid autistlike inimeste kohta ja lugenud autismi tunnuste kohta ning selle põhjal võib öelda, et Andrus Ansipil on väga palju autistlikke jooni.
Näiteks ei talu Ansip üldse ootamatuid olukordi- pronksiöö ajal oli ta täiesti pea kaotanud ning otsuseid tegid Pihl ja Aaviksoo. Ta on enamasti tõsine, naeratab halva ja kui naeratab, siis ei tundu see naeratus ehtne. Ta on väga tubli teatud alal, näiteks konkreetselt jalgrattasõit. Ta võib sellega tegeleda pühendunult tunde, isegi päevi. Tema jaoks on väga olulised sellised rutiinid.
Autistil poole empaatiavõimet, ta ei suuda teisi mõista. Näiteks ütles Ansip, et teda ei huvita ühiskonna liikmete kiri- autisti ei huvitagi sellised asjad, ta on niivõrd oma rutiinides kinni. Ansipi viimane kõne Vanemuise kontserdimajas oli täiesti autistlik- ta ei suutnud oma vigu tunnistada ja leidis, et on kõik õigesti teinud. Autisti üheks tunnuseks on, et ta on täiesti out of touch, nagu oleks kusagilt teiselt planeedilt.
Ansipit on palju süüdistatud, aga kui ta on autist, siis kas saab inimest tema haiguse pärast süüdistada? Pigem tuleks küsida, kuidas selline jälgmist vajav autistlik inimene üldse riigijuhiks sai? Ja kuidas teda oleks võimalik aidata ja arendada? Võibolla on mõistlik koostada talle rehabilitatsiooniplaan, millest väidetakse olevat abi intellektipuudega inimeste puhul.
Irja täiendus: samas Siim Kallase puhul on selgelt näha, et ta pole mitte mingi autist. Tore, sõbralik, tark, siiras ja vahetu inimene. Võib arvata, et tema peaministriks saades hakkab Eesti elu hüppeliselt ülesmäge minema. Kuna riigijuht annab tooni ja koodi kätte tervele riigile, siis võib öelda, et seni oli terve Eesti ühiskond autistlik ehk intellektipuudega. Nüüd võib ainult tervenemist oodata. Ansipi tagasiastumine on parim kink Eesti sünnipäevaks! Juhhei!!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar