pühapäev, 16. märts 2014

Ansip ja Järvan ebaõnnestusid majanduslikus mõttes

Peaminister Andrus Ansip on korduvalt kiidelnud sellega, et Eestil pole võlga, mis praeguses Euroopas on kahtlemata tänuväärne, aga samas on majandus seiskunud, rahvas jookseb välja ja elatustase langeb.

Milles siis oli või on probleem? Ansipi majandusnõunik on pikka aega olnud Aare Järvan, mees, kes oma Tartu Ülikooli lõputöö kirjutas teemal, kuidas kiire hinnatõusu abil NLiidu ühes piirkonnas paksemat suppi keeta kui teises. Hiljem oli ta Eesti Panga juures ametis selle poliitika elluviimisel, mistõttu oli Eesti NLiidu lagunedes paremas positsioonis kui teised- tänu inflatsioonile voolas Eestisse rohkem raha, mis tõstis inimeste elatustaset, kuna kaubad olid jätkuvalt poodides vana hinnaga müügis.

NLiidus töötas Järvani mudel suurepäraselt, kuna see oli suletud süsteem- üks majanduse oluline komponent- tööjõud ei saanud vabalt liikuda. Teiselt poolt jagati NLiidus tänu plaanimajanduse süsteemile raha tsentraalselt vastavalt vajadusele ning hinnad olid samuti tsentraalselt paika pandud.

Ansipi valitsuses jätkas Järvan sama mudeliga- rahanduspoliitika ajamist läbi hinnakujunduse (aktiivset rahapoliitikat Eestis ajada ei saanud valuutakomitee süsteemi tõttu). Ning hinnad tõusid. Seoses sellega tõusid palgad ning kõik paistis väga ilus. Tundus, et isegi vaba turumajandusega Euroopa Liidu ühes osas on võimalik paksemat suppi keeta kui teises. Elu oli hea ja rahvas valis Ansipit pidevalt tagasi. Ettevõtete konkurentsivõime seoses kiire palgatõusuga küll kahanes, aga selle korvas sisetarbimise kiire kasv. Kiire inflatsiooni tõttu pandi löögi alla isegi Eesti liitumine eurotsooniga- Ansip ütles, et euroga liitumise nimel ei saa ohverdada kiiret majanduskasvu.

Hiljem maksis selline arutu kasvu poliitika Eestile valusalt kätte- mida kiirem oli olnud tõus, seda valusam oli kukkumine kriisi ajal. Eesti kroon oli tugeva surve all ja Eesti kaotas kiiresti oma atraktiivsuse investorite silmis. Olgu öeldud, et see atraktiivsus pole taastunud tänaseni- investorite kaotused olid sedavõrd valusad.

Aga mis peamine- kiire inflatsiooni ja hinnatõusu tõttu kaotas Eesti oma peamise konkurentsieelise- madala hinnataseme. Palgad olid küll kõrged, aga ettevõtted ei suutnud sellise palgaga inimestele tööd pakkuda. Tööpuudus kasvas kiiresti ning tööjõud, see on tarbijad ja maksumaksjad hakkasid kiiresti välja voolama. Inimeste kiire väljavoolu tõttu on sisetarbimine tammunud sama koha peal. Sellega lõppes siis paksema supi keetmine Euroopa Liidus.

Kriisi ajal sattus valitsus paanikasse. Selle asemel, et ettevõtjate olukorda leevendada, keerati kruvisid veel rohkem kinni ja tõsteti makse, et ülal pidada buumi ajal paisunud riigiaparaati. Sellega löödi ettevõtjatele kõige raskemal ajal nuga selga. Maksutõusuga hävitati nendegi ettevõtete konkurentsivõime, kes veel midagi eksportida suutsid. Ainus hea asi oli kriisi ajal see, et hinnad üle pika aja ajutiselt mõnevõrra kukkusid ja seda aega sai kasutada eurotsooniga liitumiseks. Aga oli juba hilja. Majandusele oli tekitatud korvamatu kahju. Ettevõtete raske olukorra ja maksulaekumise vähenemise tõttu on pidurdunud palgatõus.

Inimesed on praegu väga raskes olukorras, sest nii kaupade, teenuste ja energia hinnad on kergitatud Soome tasemele, aga palgad jäävad 3-4 korda maha. Seetõttu ei saa inimesed oma eluga Eestis enam hakkama. Jätkub tööjõu kiire väljavool, mis omakorda kahandab sisetarbimist, maksude laekumist ning ei lase majandusel ega riigil areneda. Eesti tõmbub kokku ning inimesed peavad pidevalt kohanema üha uute ja uute ettevõtete, koolide, haiglate ja asutuste sulgemisega.

3 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

See oli tõesti hea ja asjalik analüüs. Kiitokset-nagu öeldakse.
Ja siis tuleb keegi Reinsalu ning kutsub üles seda sitta relvaga käes kaitsma.
Üks mees ütles, et ok, kaigas olemas, kuspool see Ärma on.
Mul on sitavigel ja ma tean kus Ärma on , lööks õige kampa, ah?

Anonüümne ütles ...

Valitsusaparaadil on tõepoolest marginaalne võlg aga neil, kes seda aparaati maksudega üleval peavad on ühtekokku 22 miljardit € välisvõlga.
Päris küüniline ametlikult ennast kiita, kas pole.

Inno ütles ...

Ka see erasektori võlg on praktiliselt olematu (77% SKPst), võrreldes näiteks Taani 205%ga.
Võlg iseenesest ei ole probleem, see näitab pigem majanduse elujõulisust, et raha nö pöörleb, probleem on võime võlga teenindada.