neljapäev, 4. september 2014

Miks Obama tegelikult Eestis käis?

Etteruttavalt pean tunnistama, et Obama mulle meeldib: ta vähemalt lubas lõpetada sõjad Iraagis ja Afganistanis, mille kulu ja kahju kogu maailma üldsusele on olnud üüratu, kui välja arvata sõjatööstus ja mõned sõjalised funktsionäärid eri riikides, ja mis tõi endaga lõpuks kaasa ülemaailmse finantskriisi, mille kahju Ida-Euroopale, kaasa arvatud Eestile võib juba võrrelda teise ilmasõja ja sellele järgnenud Stalini aja koledustega. Sõjad, mis tõid kaasa USA nõrgenemise, mis omakorda on muutnud julgemaks Hiina ja Venemaa, mille vilju näeme täna Ukrainas ja isegi Baltimaades.

Kogu Eesti avalikkus näib olevat ühe mehe külaskäigust justkui transis, aga kui kainelt mõelda, siis ei juhtu asjad kunagi juhuslikult. Niisiis, miks siis ikka tuli Obama Eestisse just nüüd?

Kui tuua paralleele ajaloost, siis võib küsida, miks käis USA eelmine, üle aegade ilmselt kõige lollim USA president George Bush Eestis. Ka Bushi visiidi ajal oli Eesti avalikkus vaimustuses ja kiitis iga tema silmapilgutust justkui mingit jumalikku ilmutust. Nojah. Tegelikult käis Bush muidugi Eestilt lunimas toetust oma sõjalistele plaanidele Lähis-Idas, kuna enamik mõtlevaid inimesi ja riigijuhte olid selleks ajaks end sellest juhtumisi maailma võimsaima riigi juhiks saanud rumalast kristlikust usufanaatikust distantseerinud. USA ja tema president olid muutnud karikatuuriks ja üldiseks naerualuseks, kelle kokku klopsitud "tahte koalitsioon" oli kokku varisenud, kui välja arvata sõpradeks jäänud kaks riiki maailmas: ühelt poolt Eesti, teiselt poolt Albaania. Isegi britid tegid näo, et nad USAga tõsiselt koostööd ei tee; Bushiga diilitanud peaminister Tony Blair, kes vahepeal oli koguni Euroopa Liidu presidendi kandidaat, kadus kui peksa saanud peni kuhugi laua alla peitu ja pole sealt tänaseni väljunud.

Eesti ja eestlased on ses mõttes toredad, et kui neid kiita, siis nad teevad kõik, mis vaja. Nutikate sakslaste poolt sajandite jooksul aretatud ja kuulekaks dresseeritud rahvas. Umbes sama hea nagu Saksa lambakoer.

Niisiis, nagu võib aru saada, ei juhtu olulised asjad siin ilmas kunagi niisama juhuslikult ja tundes lähemalt pragmaatiliste ameeriklaste hinge-elu, siis võib öelda, et USA president ei tule kunagi Eestisse siis, kui eestlastel on teda vaja, vaid siis ja ainult siis, kui temal on eestlasi vaja. See jutt, et USA tuleb Eestile Venemaa agressiooni korral appi, on selge demagoogia, mis paistab hästi Ukrainas: no kes on Ukrainale ilmselt ajaloo kõige raskemal hetkel appi tõtanud?! Kes tuli Eestile appi 1939. või 1944. aastal? Vastupidi, nagu mäletame, jagas USA president rõõmsalt maailma koos Staliniga ja jättis eestlased Stalini söödaks. Tõsi, veidi hiljem, kui Stalin oma USA sõpradele selja keeras, siis kaevati sahtlist välja ilus jutt, et USA pole kunagi Eesti okupeerimist tunnustanud.

On selge, et Eesti-sugune pisiriik on vaba ja sõltumatu ainult oma suure naabri Venemaa armust ja ükski mõistusega olend ei lähe maailmas Eesti pärast sõtta Venemaaga. Parimal juhul aidatakse Eestist minema mõned tähtsad ninad, nii nagu see juhtus 1944. aastal ja ongi kõik. Edasi võivad eestlased nautida Ameerika Häält ja välismaale põgenenud eestlaste pikette mõne Vene saatkonna juures, seda siis võibolla mitte enam 50, vaid 100 aastat. Iseküsimus on see, kas Vene võim midagi hullu tähendakski, sest seoses kliima soojenemisega on Põhja-Jäämeri üles sulanud ja selle all olevad maailma kõige suuremad nafta- ja gaasivarud on venelastele valla. Venemaast saab lähimate aastakümnetega sama jõukas riik nagu Norra, Kuveit või Saudi-Araabia, Eestil koos oma Euroopa Liiduga pole kahjuks midagi sellele vastu panna. Aga see selleks, oma esiisade vabadusvõitlust silmas pidades ja austades ei hakka ega saagi ma ma Eesti liitu Venemaaga takka kiita, eriti pidades silmas Vene praeguse presidendi Putini suutmatust sõda ära hoida ja sellega seotud üha suuremat intellektuaalset sarnasust Bushiga.

Aga põhiküsimus, miks siis Obama ikkagi Eestis käis, või nagu Ekspress kirjutas, tahtis Eestisse kangesti tulla. Miks on ameeriklastel nüüd eestlasi nii kangesti jälle vaja? Vastus peitub Obama enda visiidil antud kommentaarides olukorra kohta Lähis-Idas. Need, kes mängu jälginud, teavad, et olukord on Iraagis, mis varasema jutu järgi pidi olema vaba, demokraatlik ja tore riik, et olukord selles maises paradiisis on, kuidas nüüd viisakalt öelda, kontrolli alt väljunud. Ei mäletagi varasemast sellist aega, kus mingi jõud maailmas oleks lühikeste vahedega peaaegu et otse-eetris USA ajakirjanikel järgemööda kõrisid läbi lõiganud. On selge, et ameeriklased ei saa sellist olukorda jätta niisama. See asi kotib neid kordades rohkem kui tuhandete inimeste hukkumine Ukrainas. Ja seda ongi praegu USAl vaja: toetust järjekordseks "missiooniks" Iraagis. USA ise on end sõdides täiesti ära kurnanud, rihmaks tõmmanud, ja pole enam võhma kuhugi sekkuda, selleks on vaja nüüd selliste truualamlike, alati kulpi viskavate liitlaste nagu eestlaste abi. Juhtumisi on ka kaitseminister sama- seesama Sven Mikser, kes kümme aastat tagasi eesti poisid Iraaki saatis. Ameeriklased ise ei taha enam sõdida, selleks on vaja meelitada sõtta teised rahvad, kaasa arvatud eestlased. Kellele saab lubada vastutasuks appitulekut siis, kui venelane peaks ründama. Kuigi isegi laps, ka presidendilt autogrammi saanud USA fänn Kristo ilmselt teab, et ükski ameeriklane ei lähe sõtta Venemaaga. Vastasel korral oleks USA sõjaväelased juba ammu Ukrainas, kus, ma kordan, on hukkunud tuhandeid inimesi. Või kus olid ameeriklased siis, kui venelased oma väed Ungarisse ja Tsehhoslovakkiasse sisse viisid. Isegi Kuubal, kümnekonna miili kaugusel USA rannikust püsib siiani elus venelaste võimule upitatud "rahvavabariik".

Aga miks siis USA Lähis-Idas sõdib? Eh-hee. Hea küsimus. Seal on teatavasti naftat, mida Ukrainas teatavasti pole. Ukrainas pole midagi, mis ameeriklasi huvitaks, seetõttu ei lähe keegi ukrainlastele appi ja venelased teevad, mis tahavad. Seetõttu võtavad ukrainlased mehu, ja eestlased lähevad jälle kuhugi mägedesse verd valama.

P.S.
Lisan lõppu veel ühe asjaliku kommentaari tänasele New York Times'i artiklile:
USA rikkus 1994. aasta Budapesti kokkulepet, mille kohaselt lammutas Ukraina maailmas suuruselt kolmanda tuuma-arsenali, lähtudes USA lubadusest, et garanteeritakse Ukraina sõltumatus ja piirid.

Täna on Jaapan loobunud oma plutooniumivarude hävitamisest. Põhja-Korea ja Iraan irvitavad Ameerika lubaduste peale. Tuumadesarmeerimise poliitika on tühine ja ei kehti.

Budapesti memorandumi kohta loe lähemalt siit: http://en.wikipedia.org/wiki/Budapest_Memorandum_on_Security_Assurances

5 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Tore, et on ka alternatiivarvamusi kuigi ega see pisikese Eesti sõjaline tugi kuigi suur ei saa olla.

Lisa:http://www.telegram.ee/arvamus/hando-tonumaa-kui-vastuseks-on-soda-siis-on-juba-kusimus-vale#.VAltSHRNuCl

USA on hea ja Venemaa on paha ...nagu nõukaaja unustanud kamp, kes ütles, et Venemaa on hea ja USA halb.
Teise maailmasõja tegelik võitja USA üritab praegu käima panna kolmandat maailmasõda. Tegemist on pisikese seltskonnaga, kellele kuulub maailma rahandussüsteem, relvaärid, farmaatsiakartellid ja meedia.

Anonüümne ütles ...

Tüüpiline nõukaajast pärit retoorika - võimas venemaa ja hädised lääneriigid. Tegelikkus on aga eranditult vastupidine.

Lääneriigid eesotsas USA-ga on kõva töö ära teinud, see millest euroopa unistab on ameerikas ammu teoks saanud. Venemaa ei ole tsivilisatsioon.

USA on jõudnud tasandile, millest teised ei oska unistadagi. Ka eesti meestel ja naistel oleks oma lääne liigikaaslastelt palju õppida.

Anonüümne ütles ...

NL ei saanud ka hiilgeaegadel läbi lääneta. Küll varastati sealt tehnoloogiat, küll osteti tarbekaupu ja toitugi (nt isegi teravilja USA-lt ja Kanadalt). Nüüdne Venemaa ei ole võrreldav kinagise NL-ga ei territooriumilt ega mõjukuselt. Malakaga pärdikuna käitumine viib selle savijalgadel kolossi lihtsalt uude isaolatsiooni. Probleem on vaid selles, et erinevalt P-Koreast on Vene jätkuvalt hambuni tuumarelvis. Ta võib mõne järjekordse "tsaari" tuju ajel inimkonna sootuks hävitada.

Anonüümne ütles ...

Oh jummal, Taavi Pärtel jälle oma haiget juttus siin ajamas. Huvitav, kas see USA ees koogutamine on tal haiguslikuks muutunud, et ta ei näe sugugi, millekst tuleneb USA väline hiilgus. Sisemine mädasus on selge - 10 miljonit nälgijat ja GMO ga mürgitatud rahvastik, surevad linnad ja kildagaasi kaevandamisest mürgiatatud maad. Kokuröövitu arevelt rikkalt elamine, teadlaste tagant varastamine ja nende tapmine ei tee veel sellest kirjategijate riigist tegijat. Mis puudutab aga paari lavastust, et Iraani vastu propagandasõda alustada - oh tarkpea Inno, ka sina lased end feikidest lollitada. USA ise tapab ja süüdistab moslemeid.

Kats ütles ...

Ukrainas on kusjuures naftat - iseasi mis koguses. Oma lapsepõlvest seal puhkamas käies mäletan, kuidas mingi heinamaa oli ühes kohas neid pumpavaid metallkobakaid täis.