pühapäev, 8. märts 2015

Apdeit: Eesti 20 aastat hiljem. Hinnad on Soome tasemel, elatustase mitte. Mis läks nihu?

Kakskümmend aastat tagasi, Eesti taasiseseisvumise algusaastatel Mart Laari esimesel valitsusajal oli üleüldine arusaam, et Eesti jõuab Soomele järele paarikümne aastaga. Inimesed pingutasid sellest lähtuvalt ja ehitasid üles Eesti majandust. Selle nimel oldi valmis sööma kartulikoori, see on kannatama. Stiilis, et paarkümmend aastat kannatame ära ja siis elame nagu soomlased.

Nüüd on 20 või isegi rohkem aastat sellest ajast möödas. Eesti peaks olema elatustasemelt Soomega võrdne, ehk siis seal, millest unistas peaminister Andrus Ansip kümmekond aastat tagasi: Euroopa 5 rikkama riigi hulgas. Tegelikult leiame Eesti elatustaseme poolest vaesemate hulgast. Milles siis asi? Mis tehti valesti?

Esmapilgul tehti kõik õigesti, nii-öelda õpiku järgi. Maksud olid madalad, investeeringutele takistusi ei tehtud, bürokraatia oli väike ja see tõmbas majanduse käima. Inimesed tollal oma vaesust igapäevaselt ei tundnud. Kui Eesti alustas, olid inimeste sissetulekud ligi kümme korda madalamad kui Soomes, ent esmatarbekaupade nagu toiduainete hinnad olid samuti kümme korda madalamad. Vana vene träni sai poest suisa poolmuidu. Välismaa kaup oli küll eestlase rahakoti jaoks kallis, aga see ei tähendanud, et inimesed oleks pidanud nälgima. Praegu on olukord selline, et kaupade ja teenuste hinnad on jõudnud Soome tasemele, aga elatustase mitte. See tähendab, et üha enam inimesi, kaasa arvatud lapsed on sunnitud kannatama ja nälgima.

Miks siis elatustase pole jõudnud 20 aastaga Soome tasemele? Miks nüüd, 20 aastat hiljem peavad eestlased jätkuvalt sööma kartulikoori? Uurime järgi. Kui Eesti 1990ndate algul alustas, oli majanduskasv kiire, inimeste sissetulekud kasvasid kiiresti ja tulevik tundus väga roosiline. Sündivus küll kukkus, aga sellest ei tehtud suuremat numbrit: küll uuesti kasvama hakkab, kui elatustase tõuseb. Etteruttavalt olgu öeldud, et sündivus pole kerkinud tänaseni, kuigi lastesse pumbatakse riigieelarvest üha rohkem raha. Põhjuste juurde, miks sündivus kukub ja miks Austraalias sünnib täna rohkem väikseid eestlasi kui Võrumaal, selle juurde tuleme hiljem.

Laias laastus arenes Eesti väga kiiresti kuni Euroopa Liiduga liitumiseni. Paar aastat Euroopa Liidus kulges veel inertsist tormiliselt, aga siis tuli tagasilöök. Euroopa Liidu itta laienemist on võrreldud USA Marshalli plaaniga, mis käivitus pärast sõda 1940ndate aastate lõpus. Plaani eesmärk oli tõsta sõjast räsitud Lääne-Euroopa riikide majandused USA tasemele. USAst tulid toetused ja laenud, ning mis veelgi tähtsam, USA tagas paljudele Lääne-Euroopa kaupadele, näiteks Saksa autodele turu. Ameeriklased tarbisid toona Lääne-Euroopa kaupu nagu nüüd tarbitakse Hiina kaupu. Hiina majandus areneb USA tellimuste toel samuti tormiliselt, ligi 10% aastas, samas kui Eesti majandus seisab paigal.

Siit jõuame ühe olulise tõdemuseni: kui sõnades räägiti Euroopa Liiduga liitumisel Euroopa Liidu turu avanemisest, siis tegelikkuses see turg ei avanenud. Põhjuseid on siin mitu, üks kindlasti see, et erinevalt vaba majandust propageerivast USAst on Euroopa Liidu turg sisemiselt kaitstud, eelkõige tootjatele mõeldud otseste kui varjatud toetustega ja kõiksugu kvootidega. Selline süsteem kaitses sõjast räsitud Euroopat varem ja kaitseb ka nüüd, mistõttu on Euroopa vanade riikide turule väga raske pääseda. Ja ELi uute tulijate turul pole Eesti kaubad enam konkurentsivõimelised. Kuivõrd turg reaalselt Eesti kaupade jaoks ei avanenud, siis ei saanud ega saa jätkuvalt rääkida mingist kasvust ega järele jõudmisest.

Kui USAl oli pärast sõda kasulik, et Lääne-Euroopa areneks ja aitaks nõnda ära hoida kommunistliku süsteemi laienemist, siis täna pole Lääne-Euroopale jaoks kasulik, et Ida-Euroopa areneks. Euroopa on pealtnäha ühtne, aga sisemiselt käib jõhker konkurents. Nagu elu näitab, on Lääne-Euroopa nõus isegi Venemaaga diilitama Ida-Euroopa seljataga, et omale eelis saada. Saksamaa on taas ühendatud Suur-Saksamaaks ja muu sakslasi ei huvita, neile ei lähe korda Eesti, erinevalt USAst, millele läks väga korda Lääne-Saksa arendamine pärast sõda. Lääne-Euroopa pole nõus jagama neid hüvesid, mis nad ise said, edasi ida poole.

Ok, võib küll öelda, et vana Euroopa on idapoolseid riike toetanud rahaliselt eri liiki toetustega. Aga kui vaatame, kuhu läheb toetustest saadud raha, näiteks põllumajanduses, siis näeme, et selle eest soetatakse vanast Euroopast tehnikat, traktoreid ja muid masinaid. Ehk siis tegelikkuses toetab vana Euroopa nende nn toetustega iseennast.

Kaasajal (veel valitsevas) tarbimisühiskonnas pole enam oluline, kelle omanduses on töövahendid, nii nagu oli siis, kui Karl Marx paarsada aastat tagasi oma kommunistliku teooria kokku kirjutas. Paljud tööprotsessid on automatiseeritud, inimesed ei pea enam tühise palga eest palehigis õlistes tehastes või põllul hommikust õhtuni tööd rügama, selle asemel on tõusnud juhtivateks majandusvaldkondadeks teenindus ja kaubandus. Inimestest on saanud tootjate asemel tarbijad. Tarbimisühiskonnas, mida Marx ei osanud ette näha on edukamad need majandused, kus on rohkem tarbijaid, see seletab Hiina edu. Olgu lisatud, et palja kommunismiga ei jõudnud Hiina kuigi kaugele ning kommunistlikule teooriale lõpuni truuks jäänud NSV Liit kukkus üldse kokku. Praegu on Hiina, kus poleks elanike arvu arvestades vaja ekspordi peale mõeldagi, maailma suurim eksportöör. Kui sa Hiinas läbi lööd, siis on tee valla kogu maailmas, samal põhimõttel kogunevad maailma juhtivad IT-ettevõtjad USA räniorgu, kuna USA 250-miljonilise turu edu annab eelduse kogu maailma vallutamiseks. Eestis edukad IT-ettevõtmised nagu näiteks kunagine populaarne suhtlusportaal Rate pole kuhugi jõudnud, sest Eesti turg on liiga väike. Euroopa 400-miljonile turg on aga uute teenuste jaoks liiga killustunud ja osariigiti liiga erinev, et seal ühte toodet või teenust katsetada. USAs oleks sama lugu, kui seal igas osariigis eri keelt räägitaks. Euroopa liigne killustatus on üks põhjuseid, miks Euroopa jääb majanduslikus arengus jätkuvalt USAst ja Hiinast maha.

Tarbimisühiskonnas on saanud kapitaliks mitte töövahendid, vaid tarbijate hulk- inimesed. Riigid võitlevad omavahel mitte maalapi, vaid inimeste pärast. Eriti jõhkraks on see võitlus läinud Euroopa Liidus, kus inimesi tõmmatakse lausa vägisi endale. Viimaste uuringute põhjal on mõne loetud aastaga Ida-Euroopast läände rännanud miljoneid inimesi, umbes nagu sõja ajal. Kahjuks puudutab see protsess Eestit, kuna siit rännatakse samuti massiliselt välja. Väljarändajateks on omakorda noored elujõulised inimesed, see on põhjus, miks väikseid eestlasi sünnib Austraalias rohkem kui eesti rahva ja kultuuri hällis Võrumaal. Sündivus kukub Eestis kivina, ja seda mitte enam väheste sünnitoetuste tõttu, vaid põhjusel, et noored inimesed on välja rännanud. Kui 1940-1950ndatel ehitasid noored sakslased üles Saksamaad, mitte ei rännanud kõrgema palga peale USAsse, siis tänapäeval ehitavad Saksamaad üles noored eestlased. Kerkib küsimus, kes siis Eestit üles ehitavad? Kas seda teevad ida poolt tulevad immigrandid? Nagu elu näitab, siis ei ole Eesti atraktiivne enam isegi immigrantide jaoks, kui paarisaja kilomeetri kaugusel on sissetulekud mitu korda kõrgemad.

Mida öelda kokkuvõtteks? Ilmselt seda, et Ida-Euroopa oma Marshalli plaan- ELi laienemine pole loodetud tulemust andnud. Need, kes vaesed, on jäänudki vaesteks, et aidata rikkaid püsida rikkana. On selge, et Lääne-Euroopa pole nõus enda heaolu turule tooma Ida-Euroopa nimel. Seda näitab vana Euroopa vana olija Kreeka abistamine, mis lükati osaliselt Kreekast palju vaesemate uute liikmete õlule. Eestis hõisatakse 5 aastaks mõeldud 4 miljardi eurose Euroopa Liidu abipaketi üle ja öeldakse, et seda on enam kui küllaga. Kreeka sai 5 aastaga Euroopa Liidult abi 240 miljardit eurot, seda on  60 korda enam, kuigi Kreeka rahvaarv on vaid 10 korda suurem kui Eesti oma.

Midagi ei muutu Eestis ega ülejäänud uutes ELi riikides kuni ettevõtjaid koheldakse ebavõrdselt ja ELi turg on siinsetele kaupadele suletud. Kuni Eesti piimatootjad peavad otsima turgu Hiinas ja Jaapanis, selle asemel, et müüa Berliini, Pariisi või Brüsselisse. Kurblooliseks muudab Eesti tuleviku asjaolu, et viimased 10 aastat ELis olemist on Eesti majanduse nii ära trööbanud, et ilma ELi abita ei suudetagi enam teha olulisi investeeringuid. Sellist asja poleks keegi osanud paarkümmend aastat tagasi ette aimata.

9 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Kõik on õige. Väga hea artikkel.
Seda, et just nii nagu siin kirjeldet saab olema- pakkusid paljud euroskeptikud hr.Savisaare ja I.Raigiga eesotsas üle 10 aasta tagasi jt.
Nüüd küsimus: mida tegi Savisaar valesti kui ta selle kõige eest hoiatas ning palus järele mõelda, et kas me ikka seda tahame?
p.s. mina olin EU-ga liitumise vastu ja minu südametunnistus on sellest jewrokapsajamast puhas-mitte et see lohutaks. Vastupidi-see ajab lausa marru ja ei lase öösel varsti magadagi.Kahetsen,et üheksakümnendatel Kanadasse ei emigreerunud.Õnneks on lastel võõrkeeled suus ja maailm ees lahti. Mina soovin neile vaid head teed minna.Põhimõtteliselt ei soovi, et nad jääksid siia mingite oravatest külakurnajate k...da.

Anonüümne ütles ...

Nüüd oleme siis jõudnud vaikivasse ajastusse ! :(
Juba puudub IGASUGUNE kommenteerimisvõimalus Päevalehe, DELFI, Postimehe, Kuku raadio AINUÕIGETELE paskvillidele, reformi käsulaudadele.
Ja uued puudlid-tolad-klounid muudkui aga poseerivad ESILEHTEDEL ja ei näe midagi! Kus on siis nüüd see Rahva "huvide kaitse" Talvik, Lutsep, Aunaste, Talve, Milling jms. säärane rämps ja saast?!?

Anonüümne ütles ...

Hea lugu tõesti. Hästi pandud, otse ja puhtalt. Tubli Inno!

Anonüümne ütles ...

Eesti oli kapitalistile nagu jääpangast murdunud osa kõrbeelanikule.Metsad alles ,põldudest mahlad välja võtmata ,elanikel vanavanematest kuld ja hõbemüntide peotäis ahjumüüril ,paljudel elanikel veneajast ehitatud uhked lossid elamiseks ja lisaks veel maade tagastamiste käigus omab lausa iga külajoodik 200ha metsa ja põllumaad.Ja seda kõike ilma PANGALAENUTA.Vaadakem Soomet ,kõikjal kus on võimalik kannab maa vilja ,metsad raiutud parkmetsadeks ja ei ole ühtegi maaomanikku või ettevõtlust kelle turjal ei oleks pangalaenu.Kes siis on rikas kes mitte?Just vaikiva röövprotsessiga alustati koheselt milles osalesid kõik riigi valitsused kes said röövitud varast vaid 1% ja on sellega tänini ülirahul.Tänaseks on maad üles ostetud ,metsad läbi raiutud ,uhked elamud on müüdud või saanud laenukatte.Järg on maavarade käes mille tuludest ei saa kohalik mitte midagi.Nüüd alles algab vaesus ja võlaorjusega liitumine.Laiemas laastus oli Venemaa küljest murtud tükk nii ahvatlev ,et juba üritatakse veel mingit osa lahti murda ,et ka see lagastada ja elanikud vajadusel kuristikku lükata.Ahnusega lükkasime oma riigi upakile!Mõistus jäeti tagaplaanile.

Anonüümne ütles ...


Paarkümmend aastat tagasi ei osatud ette aimata, mis meist siin ülepea saab! Enda investeeringute võimekus olid komakohad pärast nulli, kui võrrelda praegustega.

Anonüümne ütles ...

Euroopas meie toodetest ei huvituta aga Venemaal oleks turg näiteks meie toidukaupadele põhjatu ja kasulik!
Tuleks eirata EL kauplemispiiranguid ja taastada Venemaaga vabakaubandusleping.

Anonüümne ütles ...

Minu meelest algas Eesti allakäik oma pangandusest loobumisest.
Kahtlustan, et poliitikud tegid selle otsuse oma isiklikust kasust lähtudes. Nüüd oleks viimane aeg need juudad välja selgitada ja rahva ette kohtumõistmiseks tuua.
On arusaamatu, kuidas poliitikud saavad teha rahva jaoks kasulikke otsuseid, kuuludes samal ajal äriühingute nõukogudesse ja saades tasu sõltuvalt nende äriedust?

Inno ütles ...

Pangandus senisel kujul kaob nagunii varsti ära. Tuleb rahvapangandus, mille esimesed pääsukesed on Transferwise, Bondora, Tallinna ühistupank.

Rait ütles ...

Tallinna ühistupank ei ole see pääsuke, kuid kindlasti on need pääsukesed Bondora & Transferwise jms. Neid tuleb aina juurde ja juurde. Siinkohal ütlen ma ausalt, et pigem annan enda raha hoiule LHV'sse kui mõnda teise panka või siis tõesti juba Transferwise'i kui nad teeksid kontod jms.

Siinkohal mainin ära ka selle, et Eestis IT idufirma (startup) alustamine on lihtne, kuid selle käima saamine on hoopis teine jutt. Kui teha idufirma ma Eesti turule oled järgmised 5-10 aastat puhtalt miinuses ja võibolla siis läheb käima. Kuid kui sa teed ta välisturule ka (nagu tegi seda Transferwise) siis suudad sa kliendibaasi ehitada üles aastaga ja olla juba plussis. Üksi eesti idufirma ei ole alustanud vaid Eesti turust. Neid ei huvita meie turg kuna siin ei ole tarbijaid.

Muidu väga väga hea jutt!