kolmapäev, 10. juuni 2015

Kui Eestis algab sõda ...

Eestis on seni sõja teemal vaid spekuleeritud. Ühelt poolt on väidetud, et kui Eestis peaks sõjaolukord tekkima, siis võidab Lääne või Eesti pool selle sõja niikuinii. Võrreldes Ukrainaga on Eesti sõjaedu saladus selles, et esimene roheline mehike, kes üle piiri tuleb lastakse kohe maha. Otsustajad on toonud välja veel Eesti eelise, et siin ei pea jääma elanikud linnadesse, vaid saavad minna maale. Eesti otsustajate info kohaselt tungib vaenlane Eestisse maad mööda Ida-Virumaal ja Kagu-Eestis, see on siis Põlva- ja Võrumaal.

Üks võimalusi ennustada, kuidas sõjaline käik kujuneb on mõelda, mida ise teeksid vaenlase asemel. Kas tõesti arvavad Eesti otsustajad, et vaenlane on nii loll, et hakkab rohelisi mehikesi ühekaupa üle piiri saatma, et neid oleks võimalik maha kõmmutada nagu Kaitseministeeriumi pommimeest Karen Drambjani ning et tungitakse maad mööda sisse ida poolt?

Et võimaliku vaenlase kohta sotti saada, vaatame, kuidas nad on käitunud Gruusias ja Ukrainas. Juhul muidugi, kui see on see vaenlane, keda silmas peetakse, ametlikult Eestil ühtegi vaenlast pole. Olgu veel etteruttavalt lisatud, et Gruusia on sõjaliselt võimekuselt vähemalt kümme ja Ukraina sada korda võimsam kui Eesti. Ukraina näiteks valmistab ise sõjalennukeid ja soomukeid, nagu ka Gruusia, Eesti võib sellest ainult unistada. Aga olgu, Gruusia ja Ukraina polnud ega pole siiani NATO riigid, Eesti seda on. Eestit peaks kaitsma NATO kuulus artikkel 5, mis sätestab, et rünnak ühe liikmesriigi pihta on sama mis rünnak kõigi vastu (seni on see artikkel käivitatud ainult ühel korral, ja seda mitte Euroopa kaitsmiseks, milleks NATO loodud on, vaid pärast nn 9/11 rünnakuid USA linnadele, kui NATO riigid USAle kiiresti appi tõttasid. Seda tegi ka väike Eesti, kuigi polnud veel NATO liige, samuti Gruusia ja Ukraina). Mis puutub veel kuulsasse NATO artikkel 5, siis puudutab see vaenlase rünnakut. Aga kui seda vaenlast pole, nii nagu see praegu on Ukrainas välja kujunenud?! Keegi pole suutnud veel veenvalt tõestada, et Ukraina-vastaste rünnakute taga on just Venemaa, väidetavalt on tegemist riigis endas paiknevate mässulistega, ja Venemaa ise eitab kategooriliselt seotust sündmustega Ukrainas.

Teisalt, isegi kui vaenlane suudetakse tuvastada, siis kas Lääs alustab pisikese Eesti pärast Venemaaga laiaulatuslikku sõda, mille tulemusel võivad pommirahe alla sattuda Berliin, Pariis ja London? Nagu mäletame, anti Eesti pärast teist ilmasõda USA ja Briti kindralite poolt ilma mingi kobinata Vene mõjusfääri. USA endine kaitseminister aastatel 2006-2011 Robert Gates on oma möödunud aastal avaldatud mälestusraamatus „Duty” toonud välja, et NATO laienemise plaanid Gruusiasse ja Ukrainasse olid viga, kuna see ärritas liigselt Venemaad ja „eurooplased poleks olnud nõus saatma oma poegi ja tütreid neid riike kaitsma”. George Washingtoni Ülikooli rahvusvaheliste suhete dekaan Michael E. Brown kirjutas aasta aega tagasi mõjukas ajakirjas Foreign Affairs, et NATO laienemine oli üldse viga, kuna see on viinud Lääne toetuse vähenemiseni Venemaal ning põhjustanud konflikte Gruusias ja Ukrainas. Samal ajal pole NATO missioonid Iraagis, Afganistanis ja Liibüas loodetud edu saavutanud. Ehk kokkuvõttes: kui NATO on loodud julgeoleku tagamiseks Euroopas, on NATO tegevus tegelikult julgeolekut vähendanud. Sõjad Lähis-Idas on asjatult kurnanud Euroopat, mistõttu ollakse võimetud kaitsma riike võimaliku agressori, näiteks Venemaa rünnaku puhul. Ehk siis- sel ajal, kui USA ja Euroopa sõdisid hukatuslikku sõda Lähis-Idas, ei istunud Venemaa niisama käed rüpes, vaid valmistus vaikselt ja väga edukalt oma naabrite hõivamiseks.

Aga nüüd tagasi Gruusia ja Ukraina konfliktide juurde. Nagu elu näitab, on Venemaa käitunud Gruusia ja Ukraina puhul väga erinevalt. Gruusias oli 2008. aastal põhijõud tankiarmeel, millele lisaks kasutati küberrünnakuid Gruusia valitsuse veebilehtede vastu. Sellele reageeris Eesti kiiresti tankitõrjerelvade ostmise ja küberkaitsekeskuse loomisega. Seevastu Ukrainas 2014. aastal oli käekiri sootuks teine: seal kasutati tankide asemel provokatsioone, infosõda ja eraldusmärkideta võitlejaid, nn rohelisi mehikesi, kes helikopteriga kohale toodi ja kes kiiresti võtmepositsioonid üle võtsid. Ukraina kriisile reageeris Eesti oma infosõjaga- venekeelse telekanali loomisega ning roheliste mehikeste vastu hakati idapiiri kindlustama, lisaks toodi Eestisse püsivalt sadakond USA sõjaväelast ja tugevdati õhukaitset.

Gruusias ja Ukrainas toimunut silmas pidades võib kokkuvõttes öelda, et sealne tegevus ei kulgenud ühe kindla mustri järgi nagu vanades sõjafilmides, vaid iga konflikt oli rätsepatöö. Seejuures väga osav ja loominguline rätsepatöö, tõeline meistriklass. Eelnevat arvestades võib arvata, et iga järgnev konflikt erineb eelmisest ja on samuti kavandatud täiesti ainuomaselt just selle konflikti tarbeks. Vaenlane on väga loominguline ja osav, tema võimeid ei tohi mingil juhul alahinnata. Kuigi venelased on teada-tuntud ebaõnnestujad, kel asjad tihtilugu untsu lähevad, stiilis, et tahtsin parimat, aga läks nagu ikka, siis viimased aastad on näidanud vähemalt sõjalises valdkonnas ridamisi õnnestumisi. Isegi sanktsioonidega tekitatud august on nad suutnud välja ronida ja ilmutanud selle juures kadestamisväärset üksmeelt ja pühendumist.

Eelnev kogemus näitab, et vaenlane käitub kiskja kombel ja kasutab ära oma ohvri nõrkusi. Kui vaja, siis nõrgestatakse eelnevalt ohvrit, haavatakse, lastakse võhmale joosta. Selline strateegia pole midagi uut, seda kirjeldas juba enam kui paar tuhat aastat tagasi Hiina kindral Sun Zu. Mis on Eesti nõrkus? Esiteks eeldame, et kaitsealase motivatsiooniga on kõik korras, et Eestisse on veel alles jäänud motiveeritud võitlejaid ja et Eestit ei anta seekord ära ilma ühegi püssilasuta ja kodaniket ei võeta relvi ära nagu see juhtus 1939-1940. aastal.

Eesti kõige suurem nõrkus on kindlasti väike territoorium, piiratud merega, mida mööda kaasajal on võimalik sõjatehnikat väga kiiresti liigutada. Krimm, mis on suuruselt Eestiga võrreldav, aga kus elab mitu korda rohkem inimesi kui Eestis, suudeti ära võtta 24 tunniga. Võib arvata, et rahvaarvult märksa väiksemast Eestist saadakse „jagu” poole lühema ajaga. Pole võimatu, et läheb nii nagu president Ilves on välja pakkunud, et nelja tunniga on kõik läbi. Ta tugines oma arvamuses NATO ekspertide hinnangutele. Tekib küsimus, et kui Ilves ei blufi ja NATO eksperdid oma analüüsides tõepoolest nii arvavad, miks eeldavad Eesti otsustajad, et vaenlane hakkab vaeva nägema idapiiri ületamisega soist maad mööda, kulutades selleks terve päeva, kui seda on võimalik teha õhust palju kiiremini ja efektiivsemalt. See, et Eestil endal pole kiireid õhusõidukeid, ei tähenda, et neid poleks vaenlasel. Ilmselt näeme me konflikti korral Eestis sõjatehnika kõige uuemat taset, ja need pole Armata tankid- lapski teab, et need 50-tonnised kohmakad monstrumid jäävad Eestimaa soodesse samamoodi kinni, nagu üks takerdus Moskvas Punasel väljakul, nii nagu on juba juhtunud poole kergemate, Hollandilt soetatud lahingumasinatega CV90 Tapa polügoonil. Elu näitab, et idanaaber areneb väga kiiresti ja valmistab praegu hoolsalt ette kõikvõimalikke mehitamata õhusõidukeid, droone, milliseid Eesti sõjaväelased on näinud vaid piltide pealt. Teadaolevalt on idanaabri käsutuses tankeriteks maskeeritud sõjalaevad, mille trümmid mahutavad tuhandeid inimesi, koptereid, rakette ja isegi lennukeid.

Teine Eesti nõrkus on IT-alane areng ja sõltuvus IT-teenustest. Ühelt poolt peetakse seda tugevuseks, aga teiselt poolt ... Sõja korral võetakse esimese asjana rajalt maha elektrijaamad ja blokeeritakse sidevõrgud. Eesti lõigatakse välismaalimast ära, pole võimatu, et selleks lõigatakse läbi merekaablid, Nord Streami kaitsmiseks on Venemaal täielik kontroll Läänemere üle. Eestlased, kes on harjunud kõike elektriga, internetis või telefoni teel tegema, satuvad pärast võrkude blokeerimist täielikku pimedusse. Isegi telepilti ei näe, sest telerid on valdavalt kaabli peal. Raadioside on häiritud. Tekib täielik infosulg, paanika ja kaos. Pole võimatu, et ainus kanal, mida kriisi ajal üldse telekast näeb, on RTR-Rossija.

Kolmas nõrkus on riigi keskendumine Tallinna. Pealinn on nii majanduslik kui poliitiline keskus, kõik tegevus ja otsustajad on sinna koondunud. Kui pealinn maha võtta, on kogu Eesti läinud. Mujale Eestisse valdavalt jäänud metsloomade ja lindude pärast pole põhjust enam sõdida. Ühe linna või keskuse võtmine on märksa lihtsam kui terve riigi okupeerimine. Seetõttu võibki arvata, et vaenlane piirdub Tallinna okupeerimisega. Pealegi on Tallinn vaenlase tulekuks poliitiliselt „küps”, koos oma politsei, televisooni, ajalehe ja pangaga. Mäletatavasti tekkis Krimmis pärast okupeerimis kaos, kuna kõik pangad lõpetasid tegevuse ja inimesed ei saanud tükk aega arveldada. Tallinnas seda probleemi pole.

Lõpuks küsigem: kas vaenlasel on üldse mõtet Eestiga jännata?! Sellele võiks vastata uue küsimusega: kui teil oleks valida, siis mida te Venemaa juhina rohkem ihaldaksite, kas Gori linna, Sevastoopolit või Tallinna? Kus meelsamini oma puhkust veedaksite? Gruusias ei näe me venelaste horde, Krimmi puhkekülad on tühjad vaatamata soojale kliimale ja ulatuslikule kampaaniale, aga samas Tallinna trügitakse isegi keset jääkülma talve vaatamata võimul olevatele „fašistidele”. Tallinn - see on iga venelase unistus, sinna pole kahjuks midagi parata. „Starõi Tallin”- õhhh!!! - see oli nõuka ajal kulla väärtusega. Eelnevat arvestades on üsna tõenäoline, et Gruusia ja Ukraina operatsioonid on vaid ettevalmistus millegi veel ihaldusväärsema haaramiseks. Ja mis see muu siis ikka olla võiks, mille pärast juba Venemaa üks legendaarsemaid juhte Peeter I venelaste verd valas ja mis oli uuemal ajal mitusada aastat Vene impeeriumi osa.

6 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Ma arvan, et siin on kõva ülereageerimine.

Venemaal poleks midagi Eesti-suguse platsdarmi vastu ja kindlasti meeldiks talle Valgevene-sugune Eesti rohkem kui praegune.Eesti. Kes oleks Moskva liitlane ja vasall, kuhu saaaks paigutada oma sõjabaasid ja hoida eemale NATO omad, kus Vene luure saaks vabalt tegutseda jne .

Kuid selle saavutamine on ülimalt keeruline ja toob Venemaale kaasa rasked tgajärjed nii majandusliku blokaaadi kui poliitilise isoleerituse näol.

Eesti pole niipalju väärt.Mis puutub aga venelaste suurt kihku Tallinna sõita, siis see on tugevati vähenenud. Ja seegi kihk oli tingitud põhiliselt sellest, et siin sai Lääne tüüpi teeninduse puht koduses vene keeles, mida näiteks Berliinis ega Pariisis naljalt ei saa.

Sõja kohta tahaks aga märkida, et Venemaa ei taha enam sõdida territooriumil, mille kohalik rahvas on talle vaenulik.Peksasaamine Afganistanis on veel liiga värskelt meeles.

Gruusias võttis ta Abhaasia ning Osseetia, mis olid täielikult venemeelsed ja Gruusia-vaenulikud alad. Krimm on puht venemeelne je venekeelne. Donbass on venemeelne je venekeelne. Dnestri-äärne on samasugune. Kuid Tbilisisse venelene oma tanke viia ei tahtnud, sest seal oleks kohalik rahvas vaenlane. Kiievisse ta oma tanke ei viinud samal põhjusel.

Seda analoogiat kasutades ei vii ka Tallinna ega Tartusse, sest mõlemas on venevaenulikku elanikkonda liiga palju. Mingi oht võib olla Ida-Virumaal- Narva, Sillamäe, Kohtla-Järve, kuid seegi pole kuigi suur.

Inno ütles ...

Aga mis tagajärjed saavad Venemaale veel raskemad olla kui praegused? Lääs on kõik õlekõrred ära kasutanud ja tolku ikka ei midagi.

Mis puutub kihku Tallinna tulla, siis pole see vähenenud, lihtsalt võimalused on vähenenud, kihk on alles, see ei kao niipea kuhugi, pigem suureneb. Keelatud vili on kõige maitsvam.

Mis rahvastikku puutub, siis näitas sõjajärgne aeg ilmekalt, kui kuulekas on Eesti rahvastik- viibutad korra rusikat ja sulle määgitakse kohemaid lamba kombel vastu. Eesti rahvas on nii võimutruu, et aitab ise kõigele kaasa. Üksikud vastalised õnnestus väga lihtsalt neutraliseerida. Kusjuures osa neist vastalistest on praegu Eesti võimude poolt juba eos neutraliseeritud, nii et tulek on veel lihtsam. Ja kas Kirde-Eesti ja pool Tallinna pole puhtalt venemeelne ja -keelne?! Või mis? Ja see mis üle jääb, kas sel on enam tähtsust?

Kaukamees Märt ütles ...

Vaidleks esimesele kommenteerijale vastu. Mis see paarsada tuhat vaenulikku eestlast siis ära ei ole? Ülejäänud on see-eest poolt. Kui siia musti tuuakse, siis hakkavad enamus neist 200 000 ka moskvameelseteks. Pealegi, ma ei saa aru sellest, "sõdida vaenulikul territooriumil". Milleks sõdida, piisab vaid valitsusevahetusest. Jaana Toom peaministriks ja läheb. AK uudised saavad teda ilusti eesti keeles intervjueerida ja kõik. Maainimestele kama kaks kes seal Toompeal istub.
Samuti ei saa ma aru sellest, miks tabaks Venemaad Eesti enda poole võtmisel mingisugune rahvusvaheline blokaad ja isolatsioon? Saksa Prantsus Itaalia? Kas neil jääks Eesti ja Läti pärast äri Venemaaga seisma? Teate isegi vastust.

Anonüümne ütles ...

Sõda ja Vene-sõbralik valitsus on ikkagi 2 ise asja.Üks ei puuduta üldse teist. Kasahhis, Armeenias ja Valgevenes on Vene-sõbralik valitsus ilma mingi sõjata.

Ning kui sa arvad, et Eestis on vaid paarsada tuhat eestlast, kellele Kremli võim siin on vastumeelne,ülejäänud oleks sellega nõus - järelikult on hoopis praegune võim siis kunstlikult pealesurutud, ebademokraatlik ja ei väljenda rahva tahet. Siis olekski Vene ülemvõimu saabumine rahva ootuste täitumine, millest siis nutt ja hala ?

Mina niiviisi ei arva. Ma arvan, et suur enamus eestlasi oleks väga kategooriliselt Valgevene stsenaariumi vastu ja tubli osa venelasi kah. Nad näevad selgesti elukvaliteedi ja vabaduste vahet Eestis ning Venemaal /Valgevenes. Ja ehkki suur osa rahvast on kriitiline Brüsseli ja Washingtoni suhtes,kes Eestile suruvad peale ebameeldivaid asju, siis see ei tähenda, et nad oleks nõus Moskva võimuga.Pigem soovitakse rohkem iseseisvust kui on praegu.

Inno ütles ...

Mina kardan kõige rohkem seda, et mõjupiirkonnad on juba ära jagatud. Seda näitas Nord Streami sünd üle idaeurooplaste peade, ettevõtte juhiks sai Saksa endine valitsusjuht. Praegu lihtsalt tehakse nägusid, et hoolitakse, ja patsutatakse õlale nii nagu 1939. aastal, aga tegelikult on asjad kõrgemal pool juba otsustatud. USA ehk punniks vastu, aga ta on praegu nii nõrk, et temast ei sõltu enam midagi. Hiina läks juba USAst mööda majanduslikult võimsuselt ja see on samuti märk.

Anonüümne ütles ...

Sõda Eestis toimub ainult siis kui Venemaa allub NATO provokatsioonidele.Tekib hulgaliselt küsimus!Miks peaks Venemaa tungima kellelegi kallale kui viimane on endale raskerelvastuse riiki vedanud koos võõrvägedega?Miks siis Putin varem ei ole rünnanud kui pisiriigid päris kaitseta olid?On ju mees üle 10a Venemaad juhtinud!Kellele peaks Venemaa gaasi müüma kui kavatseb kõik riigid vallutada?Pärast tuleks maavarasi juba tasuta jagada!Samas te räägite ,et lääs võib propakandasõja kaotada aga ise olete täielikult selle ohvrid.Mis otsast tungis Venemaa Gruusiale kallale?Kas veneväed sõdivad Ukrainas?Kus on tõestus mida isegi USA-l ei ole?Krimm eraldus Ukrainast valimiste teel.Ilmselge ,et üle 60% venerahvusest kodanike puhul ei oleks Krimm eales Ukrainale jäänud kui Ukraina valitsus ei oleks sõjaliselt sekkunud.Aga just sõjaväeosade sekkumist takistasid nn rohelised mehikesed.Miks Poroshenko sööb sõnu jätkates sõjategevust aladel kus ta ise, koos raada otsusega, andis 3 aastaks autonoomsuse.Keegi ei tungi Luganskist ja Donetskist välja vaid Ukraina ise tambib alasi ,valetades ja sülitades suurelt lepetele Minskis.Tagasi tulles kodumaale siis on juba ammu öeldud ,et igasuguse rünnaku puhul kulub kaitseväest pool sisesõjaks ehk oma inimeste tapmiseks.Mis te mõtelete ,et juudisümbol niisama Eesti metsi ilustab?Riik on müüdud ja kohalik elanik on takistuseks maavarade müügiks siis tuleb neid lihtsalt hävitada kes on jalus!