reede, 2. oktoober 2015

Mis siis ikkagi on PTSD

Väljavõte ajakirja Vanity Fair veebist.

Kui Äripäeva ajakirjanik Katariina Krjutškova kirjutas 17. juulil artikli missioonil käinud sõduri enesetapust, siis läks Eesti ühiskond mõneks ajaks justkui pöördesse. Pole ime, artikkel oli kirjutatud sellises klassikalises Eesti Ekspressi stiilis, kus üksikjuhtumi põhjal anti lugejale mõista, et see puudutab tuhandeid inimesi ja asi on ise väga salajane.

Ok, tegelikult muidugi pole Eesti lugeja jaoks sõjas ja sellega seotud probleemides midagi uut. 1980ndate keskel Afganistani sõja kõrgpunktis, kus Eestisse saabus pea iga nädal mõni tinakirstus sõdurpoiss ja tuhanded elasid kuuma kõrbepäikse all läbi kõikvõimalikke koledusi, või Tšernobõli tuumaelektrijaama päästetööde ajal oli asi praegusega võrreldes palju hullem. Ning sellest on väga palju räägitud, kuidas Tšernobõli veteranid surevad nagu kärbsed, kui mitte enesetapu, siis kõikvõimalike salapäraste haiguste tagajärjel.

Samas tõi Krjutškova Eesti laiemasse pilti uue mõiste PTSD ehk posttraumaatiline stressihäire. Häirest endast on artiklis vähe juttu ja sellega pole Äripäev ka hiljem hiljem viitsinud eriti tegeleda, ilmselt ei suudetud peale Rivo Ekbaumi leida ühtegi teist endist missioonil käinud kaitseväelast, kelle enesetappu oleks saanud siduda stressihäire tunnustega.

Aga juhtusin lugema juunikuisest Vanity Fairist artiklit, mis ilmselt oligi Krjutškova loo idee allikaks. Äripäev oleks võinud selle artikli avaldada, oleks olnud palju rohkem kasu. Artikkel on küllalt põhjalik, nii et seda tasuks lugeda kõigil, kes PTSD vastu huvi tunnevad, eriti endistel kaitseväelastel. Artiklist tuleb muu hulgas välja, et PTSD on küll halb asi, mis jääb vaevama ligi viiendikku missioonil käinud sõdureist, aga mille seost enesetappudega pole suudetud veel tõestada. PTSD ei puuduta ainult sõdureid, see võib tabada igaüht, kes kõrgendatud stressiolukorraga kokku puutub, isegi missioonil käinud ajakirjanikke, ametnikke või poliitikuid. Sõdurite puhul esineb seda isegi vähem, sest missioonile ei saadeta nõrga psüühikaga inimesi. Näiteks alles hiljuti oli enesetappude esinemise sagedus USAs tervikuna samal tasemel missioonilt naasnud sõduritega. Eesti kohta pole vastavaid uuringuid käepärast, aga võib arvata, et Eestis on olukord laias laastus sama. Ehk siis- see miks Eesti sõjaväelased enesetappusid teevad, tuleneb eestlaste üldiselt kõrgest enesetapusoovist. Lihtsalt sõjaväelased on kõrgendatud tähelepanu all, seetõttu jõuavad nendega seotud juhtumid kergemini laia avalikkuse ette. Kui naabri Mari või Jüri enesetapu teeb, siis öeldakse lihtsalt, et näe, ei saanud eluga hakkama, nagu juhtus Sauna-Jussiga Tõe ja Õiguse esimeses köites.

Iseenesest pole PTSDs midagi väga hullu, see tekib kõigil inimestel kõrgendatud stressiolukorras ja seetõttu ei saagi seda pidada häireks. PTSD-ga hakati USAs tegelema pärast Vietnami sõda, enne seda peeti sõjaolukorras psüühilise häire saanud inimesi lihtsalt argpüksideks, näiteks Inglismaal võis kuni 1930ndate aastateni sellise „argpüksi” maha lasta. Üks põhjusi, miks USA sõduritel esineb PTSDd rohkem kui mujal võibki olla probleemi suurem teadvustamine ja sellega tegelemine. Ja mis on välja tulnud- PTSD puudutab kõiki sõjaväelasi, olenemata sellest, kas nad on käinud lahingus või mitte. Niisamuti pole PTSD ainus sõjaväega seotud probleem- ligikaudu pooled Iraagis või Afganistanis käinud USA sõjaväelastest on taotlenud püsivat töövõimetust, aga ainult kolmandikul neist on diagnoositud PTSD.

Üheks põhjuseks, miks PTSDd on hakatud rohkem diagnoosima ja miks USA sõjaväelased taotlevad agaralt omale puuet on asjaolu, et traumadega seotud hüvitised on hakanud kasvama. Paljud inimesed lihtsalt kasutavad olukorda enda kasuks ära.

Artikli autori arvates on sõjaolukorras saadud PTSDst palju suurem probleem endiste sõjaväelaste sulandumine ühiskonda, kuna tavaühiskonnas pole inimeste vahel sellist lähedast suhet nagu sõjaväes. Stress on muutunud kaasja arenenud ühiskonnas üheks põletavamaks probleemiks, ja seda mitte ainult endiste sõjaväelaste jaoks. Uuringud näitavad, et lähedastes suhetes toodab organism oksütotsiini ehk nn õnnehormooni. Missioonilt naasnud sõdureid tabavad selle hormooni võõrutusnähud. Probleem saab alguse juba lapsepõlvest, kuna emad ei puutu oma beebidega kokku nii sageli kui nad tegid seda mõni tuhat aastat tagasi. Näiteks 1970ndatel aastatel puutusid Ameerika emad oma 9-kuuste beebidega kokku ainult 16% ajast- sellist käitumist peetakse mõnedes ühiskondades lapse väärkohtlemiseks. Paljudes ühiskondades on mõeldamatu, et beebid magavad omaette eraldi toas. Selline kohtlemine on põhjuseks, miks paljud lapsed kiinduvad pehmetesse mänguasjadesse. Koos olemine ja magamine tagab inimesele turvatunde, eraldi olemine tekitab stressi. Paljud sõjaväest naasnud USA sõdurid on kaevanud, et tundsid end missioonil koos turvalisemalt kui mõnes USA eeslinnas kodus üksi olles. See on põhjuseks, miks paljud missioonilt naasnud sõdurid öösel ootamatult ärkavad.

Iisraelis, kus sõda on igapäevane nähtus esineb PTSDd väga vähe, kuna ühiskond saab sõjaväelastest paremini aru ning aitab neil oma probleemidega toime tulla.

Kommentaare ei ole: