kolmapäev, 20. jaanuar 2016

Kaur Kenderi kriminaalasjast - ilma hüsteeriata

Kui Kaur Kenderile lasteporno valmistamise kahtlustus esitati, siis ma hammustasin huulde ega öelnud midagi. Kui Kaur Kenderile lasteporno süüdistus esitati, siis ma hammustasin huulde ega öelnud midagi. Lugesin paar lõiku sellest tekstist, mida talle süüks pannakse, hammustasin huulde ega öelnud midagi. Eile lugesin oma hea sõbra Olavi Ruitlase Kenderit kaitsvat kirjutist ega tahtnud enam huulde hammustada.

Sest ma mõtlesin, et hüva - kirjanikul on õigus kirjutada. Ma olen ise kirjanik ja ma olen nõus minema loomevabaduse eest barrikaadidele. Ja viskama kivi igaühe pihta, kes kirjaniku suud kinni panna tahab.

Kuid ma mõtlen, et mida teha kunstnikuga, kes tahab samuti oma loomingus täiesti vaba olla ja maalib realistliku pildi sellest, kuidas täiskasvanud mees vägistab last. Ajame asja veel hullemaks - vägistab beebit. Siis maalib ta sellest veel ühe pildi. Ja veel ühe pildi. Piinlikult palju pilte. Ja tal tuleb mõte teha sellest näitus. Ja panna see üles linna kõige käidavamal kohal. Näiteks Raekoja platsil. Või tahab mõni filmimees teha selle kõige põhjal filmi, näiteks hentai filmi ja tahab seda televisioonis näidata. Miks ta ei võiks seda teha? Reaalseid kannatanuid ju pole? Kunstnik ütleb, et keegi ei poseerinud talle pildi jaoks, ta maalis peast. Seda juhtub. Kas me lubame tal seda teha? Kas see on okei?

Kui Kender võib väljamõeldud lastest ilukirjanduslikku lastepornograafilist kirjutada ja seda avalikus kohas ette lugeda, siis võib ka see kunstnik oma lastepornot kujutava maalinäituse Raekoja platsile üles panna või näidata filmi televisioonis.

Millegipärast krimpsutaksime selle peale nina, eks. See tekitaks meis kujuteldamatut tülgastust. Seepärast - et kirjanik ja kunstnik oleksid võrdsed - ilmselt ongi karistusseadustikesse viidud sisse punkt, mis keelab ära ka sellise lasteporno valmistamise, kus pole ära kasutatud reaalset last, kuid on last realistlikult kujutatud. Nagu Kenderi tekstis ja selle minu poolt kirjeldatud kunstniku maalil või siis filmis.

Me võime vaielda selle üle, kas selline seadusepügal on üldse õigustatud, jah, muidugi. Kuid siin tulebki see konks, et sel juhul peame olema valmis taluma ka realistlikke lastepornoteemalisi maale, skulptuure ja filme. Kuna reaalseid kannatanuid ju pole, tegemist on kunstniku loominguga. Ja kunst peab olema vaba, onju?

5 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Defineerin kunsti kui mingit meelelist voogu, mis ärgitab vaatlejas kõrgemaid tundeid, inimlikkust ja esteetikat.
Kenderi Untitled_12 on orienteeritud pervode "allapoole vööd tunnetele".
Kõige madalamal tasemel rõvetsemine kirjandus kunsti mõttes ei ole.
Frei

Anonüümne ütles ...

Money talks.

a.

Irja ütles ...

Kirjandus ja kunst võib iseenesest ka kole olla, küsimus on lihtsalt selles, et kui lubada midagi kirjanikule, siis tuleb sama lubada ka kunstnikule.

Anonüümne ütles ...

Väga mõistlik jutt! Olen ka mõelnud, et mille kuradi pärast peaks kirjanik (ja mitte ainult Kender, näiteks ka Mihkel Raud "Sinine on sinu taevas" jm) kirjutama mingit rõvedust, lausa sadistlikku pahna. Ja milline pealuu suudab üldse midagi taolist välja mõelda! Kas pole selle inimese endaga ka midagi lahti? Mingi hälve?
Miks muidu peaks üks õige aruga kirjanik arvama, et inimesed midagi sellist lugeda tahavad?

Irja ütles ...

Kender tahab süsteemi õrritada, sest see pakub talle lõbu. Ilmselt tundus see talle huvitav väljakutse. Katsuda kunsti ja kirjanduse piire, kui kaugele nad välja ulatuvad ja kas neid üldse olemas on. Minu jaoks on see väga huvitav teema, sest ma olen ju nii jurist kui kirjanik. Ma küsiks - kui kirjanduses ja kunstis piire pole, siis äkki võiks ka mujal piirid ära koristada? Milleks üldse seadusi? Kas nad mitte ei piira inimeste vabadusi?