pühapäev, 17. jaanuar 2016

Kuidas peaks Eestis olema korraldatud alimentide teema

Eesti ebaõnnestunud alimendipoliitika tulemuseks on rahvaarvu vähenemine, sest mehed, kel juba on lapsed, kas lahkuvad välismaale, kust neid on väga raske kätte saada, ja loovad seal uue perekonna, ja mehed, kel veel pole lapsi, lihtsalt ei julge lapsi saada. Mõelge ise - kui julgustav on saada lapsi ühiskonnas, kus iga natukese aja tagant käiakse välja viise, kuidas alimendivõlglastel - s.o meestel, kes on sattunud rahalistesse raskustesse - elu kibedaks teha. Sind võidakse panna vangi, sult võidakse võtta ära juhiluba ja jahiluba, kohtutäitur võib su kodu regulaarselt läbi otsida. Räägitakse juba ka välismaale sõidu keelamisest, mis pidi olema kasutusel Venemaal (Venemaal! Juba see, et üritame eeskuju võtta Venemaast, näitab kui sügavale sohu oleme oma alimendidiskussioonis vajumas!!!). Brrr, mõtleb iga normaalne mees. Ning teeb vaikselt sääred. On alandav olla isa riigis, kus isa väärtust mõõdetakse - valdavalt - rahas. Kui palju isa teenida suudab. Eesti riigis on isal rahasilt otsa ees.

Kui isal on palju raha, on kõik hästi. Ta saab oma alimendid ilusti makstud ja heal juhul näeb ka oma lapsi. Kui ta sissetulekud aga mingil põhjusel - kaotab töö, jääb haigeks, loob uue pere - vähenevad, siis käivitub isale nõiajaht. Ta pannakse alimendivõlglaste nimekirja, kohtutäitur arestib ta pangaarve ja töötasu, tema suhtes algatatakse kriminaalasi. Selle suure pitsitamise tulemusena satub isa veel suurematesse rahalistesse raskustesse ning tema võime tulevikus alimente maksta muutub nullilähedaseks.

Mulle on juba pikemalt arusaamatu, MIS ON SELLE SUURE ALIMENTIDE JAHI MÕTE? Alimendid kätte saada? No aga kas sel juhul ei tuleks rahalistesse sattunud mehi hoopis aidata? Neile karjäärialast nõustamist pakkuda? Või veel parem - aidata leida neil tasuvam töö, et neil oleks rohkem raha? Isade pitsitamisel on ainult üks positiivne tulemus - saab rahuldatud alimendinõudjate kättemaksuiha. Isad saavad nii pitsitatud, et nõrgematel kaob eluisu ja tugevamad kaovad siit kus kurat.

Aga mis on sest kasu Eestile ja kuidas tõuseb sellest Eesti rahva arv? Tulemuseks pole mitte rahva arvu tõus, vaid jätkuv katastroofiline vähenemine. Kättemaksuiha rahuldamise pärast. Kas see pole liiga kõrge hind maksta?

Minu arvates peaks alimendipoliitika täielikult ümber korraldatama, siin minu ettepanekud:

1. Asendada hirmutamise poliitika abistamise politiikaga. Alimendivõlglasi ei tule mitte avalikult häbistada, vaid neid tuleb avalikult aidata. Pakkuda neile karjäärinõustamist, aidata leida tasuvam töö. See nõustamine võiks olla tasuta ning ainuüksi selle isa suhtes, kes sellest keeldub, võidakse rakendada karistuslikke meetmeid;

2. Luua spetsiaalsed perekonnakohtud, mis tegelevad abielude lahutamise ja alimentide määramise- ning sissenõudmisega. Nende kohtute istungid võiksid näha välja nagu koosolekud, kus perekondlik lepitaja (mitte kohtunik!) ning asjaosalised istuvad ümmarguse laua ümber ja selgitavad välja, mis on isa reaalsed rahalised võimalused. Alimendid tuleb määrata mitte selle järgi, mis on isa teenimispotentsiaal, vaid tema reaalsete rahaliste võimaluste järgi. Kui isal on ka uus pere ja uued lapsed, siis isa teenistus tuleb jagada laste vahel võrdselt.

Kui asjaosalised on jõudnud isale jõukohase summa osas kokkuleppele (siin ei saa olla miinimumi, mõnele isale on jõukohane 50 eurot, mis on ka parem kui mitte midagi), siis annab isa allkirja, kus lubab kohustust täita. Kui ta seda ei täida, siis kutsub seesama perekondlik lepitaja ta uuesti välja ja pärib aru, miks kohustus täitmata. Pakub talle vajadusel karjäärialast nõustamist ja tasuvamat tööd. Karistuslikke meetmeid võiks rakendada ainult nende isade suhtes, kes keelduvad perekondliku kohtu istungile tulemast.

3. Kui need kaks punkti täidetud saab, siis on minu meelest juba väga hea algus tehtud. Tähtis on võtta eesmärgiks mitte rahalistesse raskustesse sattunud meeste ja isade elu hävitamine, millest pole kasu mitte kellelegi, vaid perekondade aitamine. Aidates hädas isa, aidatakse tegelikult ju ka ema ja last, kes vajavad raha.

Seda, kuidas on mõjunud laste psüühikale nende isade lisamine alimendivõlglaste nimekirja, vangipanek ja muud sunnimehhanismid, näeme alles tulevikus, aga mina kahtlustan, et sel on kurvad tagajärjed. Sest nendest sunnimehhanismidest ei teki ühegi isa taskusse rohkem raha. Vastupidi - vangipanek, sunnitöö, lubade äravõtmine ja läbiotsimised vaid vähendavad isade teenimisvõimalusi. Ja nende lapsed satuvad veel suuremasse vaesusesse.

Mida tegelikult mitte keegi, kui ta asja kaine mõistusega analüüsib, ju ei taha.

PS. Pakun perekohtute loomise ideed Reformierakonnale, kes võib sellega isegi hakkama saada, kui asja ette võtab. Hanno Pevkur justiitsministrina juba rääkis alimentide mittemaksmise dekriminaliseerimisest, see oli isegi Karistusseadustiku muudatustes sees, kuid siis ühel hetkel kadus sealt. Reformi idee oleks asendada sunnimeetodid abimeetodite ja nõustamisega.

9 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Reeglina on oma pere hüljanud mehed siiski parajad huijarid, kel suht savi oma lastest ja eksidest, ainus võimalus neile kohustusi meelde tuletada ongi sanktsioonid - kokkuleppe võimalused on olemas ka nüüd, oleks vaid head tahet, aga selle asemel, et oma lapsi ja laste ema toetada, hakatakse igast tsirkust tegema, selle asemel, et kasvõi seesama 50 EUR ära maksta - pigem kius ja ärategemine, selle asemel, et tunnistada oma ülikõrget ego ja sõnnikuhunnikumaitselist iseloomu, surutakse psühhoterrorit ja sidemeid ära kasutades oma laste ja eksnaise viimanegi väärikuseraas maatasa teha..oksele ajavad need vaesed "represseeritud", kellel ei jagu raha lapsele jäätise ostmiseks, küll aga lõdva randmega makstakse arved advokaadile ja juristile, kes nende varad ja rahad aitavad ümber kantida,

Irja ütles ...

Loomulikult on ka selliseid mehi, aga nende jaoks olekski karmid meetmed, kui perekohus on end ammendanud. Perekohtu eelis oleks ka see, et seal oleks menetlus kiirem (kuna ta tegeleks ainult pereasjadega) ja alimendid mõistetaks kiiremini välja. Samuti saaks perekondlik lepitaja võlglase kohe välja kutsuda ja küsida, miks ta ei maksa, kui palju saab maksta jne. Kohtuveskid töötavad väga aeglaselt ja juba ainuüksi kokkuleppe saavutamisele kulub seal pool aastat.

Irja ütles ...

Ühe pere asjaga peaks tegelema üks perekondlik lepitaja. Kes kinnitaks elatise kokkuleppe jaj pärast jälgiks selle täitmist. Kohtutäiturist erineks ta seepoolest, et ta aitaks rahahätta sattunud mehel tasuvamat tööd otsida ja annaks karjäärinõu.

Irja ütles ...

Ja veel - kuna perekohus võiks toimuda ilma advokaate kaasamata, siis jääks muidu advokaatidele kuluv raha elatiseks, mis on minu arvates väga oluline. Olen näinud mitut kohtuprotsessi, kus mõlemad pooled on kulutanud tohutuid summasid juristidele. See raha oleks võinud jääda lastele. Perekondlik lepitaja oleks mõlema poole poolt ja teda huvitaks parim lahendus lapsele.

Anonüümne ütles ...

Miks peaks mees, kes ei suuda olemasolevategi laste eest hoolitseda, veel uue pere looma? Jah, lapsevanema roll pole vaid rahas, aga õhust ja armastusest ka ei elata. Mees kaotab töö? Aga jumala eest, siis otsib uue. Ning seni kuni erialast ei leia käib kasvõi Maximas kärusid lükkamas. Sest lapsed on ju vaja toita. Naine läheb laste nimel kasvõi koristajaks, miks need meie mehed nii saamatud (mugavad) on? Ei taha et sind ainult rahakotina nähakse? Kas see pole mitte tagajärg mehe enda tegudele - lastega tegelemine, õppimine, arstile ja huviringi saatmine kooselu ajal on vaid naise töö, mehel ju raske tööpäev selja taga. Seda et Eestis käib enamik emasid ka täiskohaga tööl ärme muidugi maini. Naine lihtalt PEAB hakkama saama. Mees võib. Noh, juhul kui ta viitsib.

Irja ütles ...

Vahet pole, miks ta selle loob - see põhjus pole enam tähtis, kui uued lapsed juba olemas ja nemad ei tohi oma isa rahaliste raskuste tõttu kannatada. Kõiki lapsi tuleb kohelda võrdselt.

Selline lähenemine "las otsib uue töö" ei vii meid alimendidiskussioonis kuhugile edasi. Kuna senised lahendused ei tööta, siis on vaja muuta lähenemist. Minu arvates on heaga võimalik saavutada palju rohkem kui kurjaga. Vähemasti võiks esmalt proovida heaga. Kui see ei aita, siis võib kurjaga edasi minna, aga alustada võiks ikka heast. Advokaadid võiks üldse kõrvale jätta, kuna nende huvides on see, et lahutavad paarid suure raginaga tülitseks - nemad teenivad selle pealt raha. Võiks olla perekohus, kus on üks perelepitaja-kohtunik, kelle eesmärgiks on tagada, et lapsed vanemate lahkumineku tõttu ei kannataks. Me võime ju saamatuid mehi ka kõige ropemate sõnadega sõimata, aga sellest ei muutu mitte miski. Tarvis on ulatada neile abikäsi - mitte ainult nende meeste enda, vaid ka nende laste pärast.

Irja ütles ...

Üht asja tahan veel mainida - sunnimeetoditega on võimalik mees nurka ajada ja teda alandada - juhiloa äravõtmine ja kodu läbiotsimine seda kindlasti teevadki. Kuid millist funktsiooni hakkavad Eesti Vabariigis täitma kõik need alandatud mehed? Mehe loomus on selline, et kui sa teda alandad, siis ta ei hakka sellest käituma nii nagu sina tahad - ta kas hävitab enda või pageb. Seega ükskõik kui kibedaks meeste elu ka teha - see mees lahkub meie seast ühel või teisel moel - kas aeglaselt elust või kiirelt Eestist.

Aga kui me räägime vajadusest Eesti rahvaarvu tõsta, siis kas nii suure arvu (30 000 alimendivõlglast) meeste alandamine on ikka Eesti rahva huvides? Sunnimeetodeid võivad endale lubaba suurriigid, kuhu rahvast kogu aeg juurde tuleb. Eesti-suguses väikeriigis tuleb hinnata iga inimest - ka alimendivõlglasi. Olen kindel, et paljud töö kaotanud ja seetõttu rahahätta sattunud mehed, keda nüüd Eestis igatpidi pitsitatakse, saaksid oma elu kiiresti rööpasse, kui neid natuke juhendada, hea sõnaga julgustada, toetada.

Seega kui me tahame end päästa demograafilisest katastroofist, siis tuleb KIIRESTI ära unustada mistahes Eesti inimesel elu kibedaks tegemine. Me oleme selleks lihtsalt liiga väike rahvas. Mina ei taha elada sellisel maal, kus ühegi inimese elu kampaania korras kibedaks tehakse. Ja ma ei taha, et ka mu lapsed sellisel maal elavad - ja ma kasvatan tütreid, mitte poegi.

Anonüümne ütles ...

See riik hääbub ikka moraalituse vohamise, mitte kohtutäiturite tõttu. Kui Innol on tahet kõiki oma lapsi aidata, siis leiab ta ka töökoha. Siis kaob vaesus, sest Jumal on imeline - seda aga ainult siis, kui inimene head tahet üles näitab! Muidu võetakse ka viimane käest. Jumal näeb asju kõige ausamalt.

a.

Irja ütles ...

Kõiki eesti mehi ei saa nimetada Innoks ja kõiki eesti naisi Irjadeks ja meie probleemid ei ole eesti rahva probleemid. Probleemi ei oleks, kui inimesed eesti riigiks ei lahkuks. On nad moraalitud? Või on riik nad hätta jätnud, neid ebaõiglaselt kohelnud? Nii suure hulga lahkujate puhul arvan ma viimast. Nüüd tulebki otsustada, kas jätame kõik jumala hooleks või astume ise konkreetseid samme, et inimesed end Eestis väärtustatutena tunneks. Jumal on tõesti imeline, aga ainult siis, kui ka riik head tahet üles näitab, riigina käitub ja oma inimesi hoiab.