esmaspäev, 18. jaanuar 2016

Miks Eesti riik on pankrotis ja kuidas sellest välja pääseda

Väljavõte Delfi veebist.

Edgar Savisaar ütleb Eesti Päevalehes, et Eesti väärib paremaid juhte kui Taavi Rõivas ja Margus Tsahkna ning mainib ka seda, et suur osa ärksamatest noortest on valitseva nõmeduse tõttu Eestist lahkunud, eriti noored naised.

Olen nõus viimase seisukohavõtuga. Mina lahkusin Eestist tegelikult juba 2003. aastal - siis oli peaministriks Juhan Parts. Lahkumise põhjuseks oli kohtumine portugallase J''ga Tallinnas Moskva kohvikus, kuid mitte ainult. Ma ei ütleks, et Eesti elu oli juba siis nõme, nii poleks ma seda siis sõnastanud, kuid suund, mille Eesti siis võtnud oli, ei meeldinud mulle, tundsin selle suhtes üha suurenevat vastumeelsust. Kui ma juba Portugalis elasin, oli mul hea meel, et Eesti Euroopa Liiduga liitus, sest see tähendas mulle lihtsamat liikumist kahe maa vahel, aga ma teadsin kindlalt, et tahan elada Portugalis, mitte Eestis. Ja mitte ainult parema kliima ja oivalise vahemere köögi (ma võiksin elada ka Soomes, kuigi Soome ilm ja köök mulle eriti ei istu), vaid… kuidas ma seda nüüd ütlengi - inimlikkuse pärast. Eesti oli juba siis hundiühiskond ja üha "hundimaks" on ta aastatega muutunud. Kusjuures kummaline on see, et Eesti inimesed ise on tegelikult väga toredad! Mu sõbrad on toredad ja intelligentsed inimesed, mu naabrid on toredad ja intelligentsed inimesed, mu töökaaslased on toredad ja intelligentsed inimesed. Ma kujutan ette, et ka enamus poliitikuid on toredad ja intelligentsed inimesed, aga millegipärast, mingite asjaolude koosmõjul hakati Eestis ühel hetkel tegema nägu, et üks inimene ei tähenda tegelikult mitte midagi, kui temast ei ole kellelegi kasu. Ühel hetkel kleebiti kõigile inimestele kujuteldav rahasilt otsa ette ja inimestesse hakati suhtuma lähtuvalt sellest, kui suureks hulgaks sedeliteks on teda võimalik ümber vahetada. Kes selle ideoloogia välja töötas, on tagantjärele raske öelda, ja millal seda täpselt rakendama hakati, kes seda teab. Aga vaikselt, vaikselt on seda ideoloogiat arendatud ja võib öelda, et praeguseks on ta saavutanud omalaadse täiuse. Seetõttu on ühiskonnas paratamatult kõige nõrgemal positsioonil puudega inimesed. Kuna nende kasumlikkus on paraku null või nullilähedane. Neid oleks võimalik vaid punasteks krossideks vahetada ja seetõttu ei saa ka riik nende heaks suurt midagi teha. Nad on võrdsed loomadega - madalamal pulgal tõukoertest ja - kassidest, sest tõukoeri ja -kasse saab küllaltki suureks hulgaks sedeliteks ümber vahetada.

Edgar Savisaar räägib, et Eesti väärib paremaid juhte kui Taavi Rõivas ja Margus Tsahkna, kuid inimeste rahasse vahetamise ideoloogiat ei saa panna nende süüks. Seda ei ole välja mõelnud nemad. Nemad on selle lihtsalt omaks võtnud ja edasi arendanud. Võimalik, et neil on sellele kaasa aitamise pärast isegi süümepiinad ja nad ei saa öösel magada. Erakonnad on nagu suured laevad - neid ei saa pöörata üleöö, isegi kui väga tahaks. Rõivas ja Tsahkna praegu püüavad, üks oma Põhjamaa ja teine oma rahvaarvu suurendamise ideega, aga laev sellest ei pöördu. Nende sõnad mattuvad mootori mürinasse ja lainete mühinasse.

Ainus, mis praegu Eestit edasi võiks viia, oleks väärtuste üle vaatamine. Me oleme sellises olukorras praegu sellepärast, et meie väärtused ei ole olnud õiged. Iga ühiskond, mis oleks valinud oma kandvaks ideoloogiaks inimeste rahaks vahetamise ideoloogia, oleks praegu pankrotis. Lihtsal põhjusel - inimestel hakkab pisitasa sellises ühiskonnas ebamugav ja ahistav, nad ei taha seda rahasilti otsa ees kanda, sest neil on selle pärast häbi ja piinlik, ning nii nad võtavadki vastu raske otsuse. Parem olla võõras inimene välismaal kui sildiga inimene kodumaal. Inimene tahab, et teda austataks ja armastataks selle pärast, kes ta on inimesena, mitte selle pärast, milline on tema hetkehind.

Ma lahkusin 2003. aastal, sest miski seletamatu asi häiris mind Eesti ühiskonnas juba siis. Ma ei osanud seda siis sõnadesse panna. 2015. aastal, lahkudes teist korda, oli olukord muutunud. Ma teadsin täpselt, miks ma Eestist lahkuda tahtsin. See ei teinud mind üldse rõõmsaks.

Milliseid juhte väärib Eesti rahvas? Eesti rahvas on väsinud ja järgneb praegu sellele, kes kõige kõvemini karjub. Rahasilt otsa ees on ebamugav ja võib-olla varjab ka nägemist - seetõttu ei tea paljud, millises suunas on kõige targem edasi liikuda.

Mida sellises olukorras teha? Alustuseks võiks panna kalkulaatori käest ja lõpetata liitmine ja lahutamine. Unustada ära deebetid ja kreeditid, kasumiaruandlus, aktiva ja passiva, arved ja saldod, sissetulekud ja väljaminekud. Unustada sildid, eriti hinnasildid. Igaüks võiks endal oma personaalse hinnasildi otsa eest ära kiskuda ja lõpetada ära ka teiste - sõprade, sugulaste, naabrite ja tuttavate, kõikide eesti inimeste - hindamise. Lõpetame ära hindamise, hinna määramise. Austame ja armastame oma inimesi lähtuvalt sellest, kes nad on inimestena. Siis ehk saamegi kuristikust välja.

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Väga tark ja empaatiline artikkel.
Eriti puuetega kodanike ja pealiskaudse sildistamise kohapealt.
Võib-olla lahendada Hamletlik dilemma tõepoolest siirdumisega "võõraks" välisilma?

Irja ütles ...

Aitäh. Mina igatsen ikka Eesti järgi. Seepärast tulin ka 2005. aastal tagasi, et igatsesin Eesti järgi. Kuna minu isa on selle maa eest niimoodi võidelnud, et pole kartnud anda elu. Aga jah, võõrana välismaal näed selgemini. Ja võib-olla võib Eesti eest elu anda ka sedasi.