Viimasel ajal armastatakse rääkida, kui hea on Eestis elada ja selle tõestuseks tuuakse kõikvõimalikke indekseid ja uuringuid. Samal ajal näitab elu, et eestlased tahaksid oma kodumaalt lahkuda ning ega Eestisse keegi elama tulla ei taha. Miks siis on nii, et uuringutes justkui Eestit kiidetakse, aga tegelik elu näitab midagi muud?
Seletus on lihtne: Eesti puhul jäetakse tihti tähelepanuta, et kõik need indeksid ja uuringud, millest räägitakse puudutavad majanduse arengut ja majandusvabadust, mis tegelikult näitab vaid seda, kui hea on võibolla Eestis tulevikus elada. Aga inimene ei jaksa tihti 50 aastat oodata, enne kui elu paremaks läheb- ta tahab hästi elada kohe. Seda aga, kuidas ühes või teises kohas on elada nüüd ja praegu näitab Briti väljaande Economist kokku pandud elukvaliteedi ehk „kuhu sündida” indeks. Eesti on elukvaliteedi indeksis Peruu ja Venetsueela vahepeal, mitte küll maailma viimaste seas, aga tagapool näiteks Kuubast ja Mehhikost, veidi eespool Lätist ja Leedust. Kui küsida, kas Eestis on hea elada, võiks küsida, kui kes meist tahaks elada Peruus või Venetsueelas. Ei tekita just eriti usaldust, eksole. Nii et eestlastel pole mõtet end petta- Eestis suhteliselt sitt elada.
Maailmas on esirinnas aga need riigid, kuhu ka eestlased tahaksid elama minna: Šveits, Austraalia, Norra ja Rootsi:
3 kommentaari:
Rootsi elama!? Thanks, but no thanks.
Mis seal Rootsis siis nii halba on?
"The quality of family life based primarily on divorce rates" - kuidas see üldse inimeste pereõnne peegeldab? Vihates koos elamine on veel jubedam. See näitab lihtsalt traditsioone, mis läänemaailmas ei ole enam nii tavalised, Araabia maad skoorivad aga siin kõvasti
Postita kommentaar