Möödunud aastal jõuga võrdõigusvoliniku kohale upitatud Liisa Pakosta ütleb intervjuus Postimehele, et sel aastal on eritähelepanu all puudega inimesed. Äsjaste sündmuste valguses, kus erivajadustega lastelt võeti uuest aastast ära abivahendite raha, on selge, mida see Pakosta öeldud „eritähelepanu” tähendab. See on sama, millega Eesti riik on viimased aastad tegelenud: võtta puudega inimestelt ära niigi väiksed toetused ja ajada neid karjakaupa tööle olukorras, kus tööturg pole nende vastuvõtmiseks valmis. See Eesti riigi „eritähelepanu” tähendab inimeste piinamist, kulla Liisa Pakosta.
Puudega, või sobivamat terminit kasutades erivajadustega inimesed on tõusnud tähelepanu alla, sest Eesti liitus 2012. aastal puuetega inimeste konventsiooniga. Konventsiooni järgi peab riik looma puuetega inimestele tavainimestega võrdsed võimalused ja tingimused. See on siis võimaldama, näiteks ratastooliga sissepääsu kõikidesse avalikestesse asutustesse ja vajadusel transportima inimest, tööle, suvilasse ja mujale, kui vaja. Lääneriigid on sellega aastaid tegelenud ja see on väga kulukas ettevõtmine. Seetõttu me näeme Läänes, eriti Skandinaavia maades tänavapildis palju erivajadusega inimesi- nad on ühiskonna silmis nagu kõik teised kodanikud: käivad samamoodi teatris, kinos ja restoranis, mängivad golfi ja jalgpalli, reisivad välismaale, elavad omaette korterites, loovad peresid jne. Eestis pole selles vallas veel mitte s.....i ära tehtud, kui parafraseerida Jüri Mõisa. Eestis ei pääse puuetega inimesed tegelikult kuhugi ega saa midagi teha. Vaimse puudega inimesi hoitakse Eestis eraldi kolooniates kinni nagu vange, nad saavad ainult korra-paar aastas välisõhku nuusutada, kui näiteks Helsingis ehitatakse neile kortermaju keset linna. Eesti võrdlus Soomega on erivajaduse küsimuses nagu öö ja päev ning Eesti suhtumist peegeldab väga hästi see, mis juhtus aasta algul, kui erivajadusega lastelt võeti ära abivahendite toetusraha. See on sama jultunud suhtumise ja tegevuse jätk, millega on erivajadusega inimesi Eestis seni koheldud. Eestis vilistatakse puuetega inimeste konventsioonile nii nagu vilistatakse paljudele teistele kokkulepetele. Ja keegi ei kaitse Eestis erivajadustega inimeste huve, puuetega inimeste organisatsioonid teevad ainult nägu, et nad midagi esindavad, tegelikkuses mängivad valitsusega kokku.
Pakosta võiks ausalt tunnistada, et käesoleval aastal pole tähelepanu all mitte erivajadustega inimesed, vaid migrandid, kellega tegelemiseks on lootust Euroopast suurt raha saada. Eestis on tavaks, et oma inimesed ei huvita kedagi, aga võõraid poputatakse. Migrantidega tegeletakse pidevalt, neist tehakse telesaateid ja neid tahetakse vägisi eestlastega sõpradeks teha, selleks kulutatakse meeletult maksumaksja raha. Rahvas räägib, et puuetega inimestelt ära võetud raha ongi migrantidele suunatud ja kui vaadata, millise entusiasmiga on riigiametnikud asunud migrante Eestisse tooma, siis võib arvata, et nii see ongi. Valitsus on huvitatud plusspunktide teenimisest Brüsseli silmis ja migrantide teemaga tegelemisel on võimalik neid plusspunkte teenida, erivajadustega inimesi praegu Brüssel ei koti.
Et asi aus ja läbipaistev oleks, võiks Eesti sellest puuetega inimeste konventsioonist taganeda, sest nagunii ei suudeta selle punkte täita ja nagu elu näitab, ei kavatsetagi. Eesti võiks ausalt öelda nii nagu asjad on, et meil on puuetega inimestest savi ja kes tahab, võib kolida välismaale, kus tingimused on paremad. Muidu köetakse inimestes üles asjatuid lootusi ning kui need lootused ei täitu, teeb see inimesed tigedaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar