teisipäev, 12. jaanuar 2016

Rõivase sihid viivad Eesti veel sügavamale sohu

Väljavõte Postimehe veebist.

Eesti parteibroilerist peaminister Taavi Rõivas on küll sõnastanud pealtnäha ilusad teesid, mis räägivad Eestist kui Põhjamaast, aga kogenumale lugejale tuletavad need kangesti meelde ilusaid jutte 30-35 aastat tagasi. Seda on märkinud ka üks Postimehe kommentaator:

üldmulje tekstist on üsna sama kui omal ajal "XXV partei kongressi otsuste valguses täie otsustavusega tõhustame veelgi võitlust..."

Tõepoolest, nõuka ajal tehti äärmiselt sita olukorra tasutal samuti vaid ilusaid sõnu ning loodeti, et rahvas neid uskuma jääb. Rõivas mainib Põhjamaid, nõuka ajal oli üks põhipostulaat „daganjat i pereganjat” (tõlkes: järele jõuda ja ette minna). Samal ajal jätkati ikka vanas vaimus ning nõuka riik vajus üha sügavamale sohu.

Või kas Rõivas üldse soovib Eestit Põhjamaadele järele aidata? Ta räägib mitte Põhjamaast, vaid Uuest Põhjamaast- see võib tähendada vabalt vana Nõukogude Liitu.

Eesti ongi peaaegu nagu Nõukogude Liit. Majandus on stagneerunud ja inimesed rahulolematud. Maad võtavad poliitilised kohtuprotsessid, teisitimõtlejaid kiusatakse taga, ajakirjanduses valitseb tsensuur. Nõukogude Liidus oli vähemalt iive positiivne, Eestis pole sedagi.

On selge, et praegusest olukorrast välja rabelemiseks on vaja raputust, mitte tühje ja paljaid sõnu. Aga Rõivase sõnad on paljad, seda on näha. Nii näiteks räägib Rõivas vajadusest muuta Eesti Põhjamaade sarnaseks, aga ta pole siiani aru saanud, mida tähendab Põhjamaa. See on eelkõige hoolimine, hoolimine igaühest, nii et igaüks tunneb end väärtuslikuna, igaühest midagi sõltub ja igaühel oleks rahuldatud põhivajadused. See on Põhjamaades peamine. Aga see, põhivajaduste rahuldamine (et igaühel oleks soe kodu ja leib laual) on just see, mis Eestis on puudu ja vajaks muutmist, aga mida Rõivase valitsus üldse kuulda ei taha ning ajab poliitikat, mis suurendab veelgi rahva võõrandumist valitsejatest ning lõhesid eri ühiskonna gruppide vahel. Põhjamaades oleks ennekuulmatu, näiteks, et valimistel paremuselt teise tulemuse teinud ja hetkel kõige suurema toetusega erakond jäetaks võimuliidust lihtsalt kõrvale. Selline asi lihtsalt ei tuleks kõne allagi! Sest kõik teavad, et selline ignoreerimine suurendab rahva võõrandumist poliitilisest eliidist. Ning võõrandumine viib riigi allakäiguni. Mis on Eestis paraku juhtunud, nii nagu see juhtus Nõukogude Liidus, kus aeti täpselt samasugust tagurlikku poliitikat nagu praegu Eestis, kus suur osa ühiskonnast oli mängust välja jäetud.

Kuni Eesti valitsus ei saa paika põhilist- igaühega arvestamist, seni pole siin lootagi mingit majanduskasvu ega kellelegi järelejõudmist. Seni saame loota ainult banaanivabariigi staatusele seni, kuni onu Säm suvatseb meid nagu sitta pilpa peal hoida. Kui ta seda enam ei tee, näiteks tuleb Jänkistanis võimule president, keda välismaised avantüürid enam ei koti, oleme nagu kalad kuival. Ja see võib juhtuda väga ruttu.

3 kommentaari:

margus kiis ütles ...

Ega see mõtlevale inimesele mingi saladus ei ole, et RE ideaal on sisuliselt üheparteirezhiim, kus riigis määrab kõik üks partei ja partei tegelased on igal pool kõige olulisemad.
Just tuli uudis, et RE veteran Rein Lang läheb Nortali midagi ebamäärast tegema. Ilmselgelt RE määras lihtsalt juhtme Nortalisse kui riigiga väga tihedates suhetes olevasse firmasse.

Anonüümne ütles ...

Rõivas võib mida tahes öelda, tõlkes kõlab kõik ikka ühtemoodi: "Saage aru, mul on laenud-liisingud maksta!"

Elu on lihtsalt nii primitiivne oma olemuses.

a.

Inno ütles ...

Sama on tegelikult igal pool endises NLiidus- taastunud on ühe partei võim. Ilmselt rahvale arusaadavam ja lihtsam kui mitmepartei sigri-migri. Siit ka põhjus, miks Läänele järele jõudmine ei võta 25, vaid vähemalt 125 aastat, nõuka pärand lihtsalt ei võimalda enamat.