Värske Charlie Hedbo esikaas.
Aasta aega tagasi, kui Pariisis rünnati satiiriajakirja Charlie Hedbo toimetust, tundsid Eesti avaliku elu tegelased, nende seas Riigikogu ja valitsuse liikmed kaasa ning skandeerisid nagu ühest suust: Je suis Charlie (Mina olen Charlie). Kuigi see ajakiri oli jõhkralt solvanud islamit ja moslemeid, mis Eestis levinud käsitluse kohaselt on puhas vihakõne.
Nüüd, aasta hiljem on Charlie Hedbo avaldanud esikaanel taas provotseeriva pildi Allahist, kes põgeneb, relv käes ning juures on tekst: 1 an apres l' assassin court toujours (1 aasta hiljem on mõrtsukas ikka vabaduses). Mis pole Eestis levinud käsitluse kohaselt muud kui järjekordne vihakõne.
Aga miks on see nii, et välismaal on selline halvustav suhtumine, nii-ütelda vihakõne lubatud ja isegi soovitud, aga Eestis mitte?! Miks on see nii, et välismaal on lubatud irvitada islami üle, aga Eestis ainult nende üle, kes islamit ohuks peavad?!
Ja kes teeb vahet, mis on vihakõne ja mis lihtsalt vihane pilt või tekst? Õigusriigis on selleks kohus, mitte mõni ajalehe toimetus või poliitik. Muide, Charlie Hedbo väljaanne on kaevatud vihakõne alusel kohtusse ja väljaanne on saanud võidu, kuna solvamist ei saa pidada kriminaalseks pelgalt seetõttu, et mõni inimene või isegi suur inimeste grupp tunneb end solvatuna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar