reede, 26. veebruar 2016

Eesti keel ja kultuur püsisid tänu pärisorjusele?

Muu hulgas Eesti elu-olu kirjeldavas paari saja aasta vanuses raamatus Russia on välja toodud huvitav asjaolu: nimelt 19. sajandi algul, kui eestlasi hakati vaikselt pärisorjusest vabaks laskma, võtsid nad kiiresti omaks oma isandate, see on siis sakslaste keele ja kombed. Eestlased võtsid massiliselt omale saksapäraseid nimesid. Autor pakub välja teesi, et eesti keel ja kultuur püsisid aastasadade vältel elus ja puutumatu just tänu pärisorjusele, tänu millele püsisid eestlased ühe koha peal, teistest eraldatuna omaette.

Autor toob võrdluse Preisimaaga, kus sealsetele slaavi ja läti hõimudele anti juba tükk aega varem vabadus ning nad muutusid ajapikku täielikult sakslasteks. Eestis aga säilis keskaegne elukorraldus ja see aitas keelel ning traditsioonidel püsida.

See võib isegi tõsi olla. Sarnast tendentsi on märgata nüüdki, kus iseseisvusega on paljud eestlased rännanud mujale ning kaotanud sideme oma vanade kommetega. Kohati on märgata lausa põlgust Eesti suhtes. Samas aga nõukogude okupatsiooni ajal tegeldi eesti keele ja kultuuriga palju rohkem kui tänapäeval ning patriotism oli palju suurem, kuigi keelu all.

Ma täiesti saan aru Faehlmanni ja teiste Õpetatud Eesti Seltsi liikmete (kes olid algul kõik sakslased!!!) ponnistustest kiiresti Eesti pärimust kirja panna, sest see hakkas eestlaste saksastumisega kiiresti ununema.

2 kommentaari:

Indrek Särg ütles ...

Saksapäraseid nimesid panid eestlastele mõisnikud, targu ka selleks, et sotsiaalseid erisusi ära segada. ÕESi liikmetest vähemasti Jürgenson, Faehlmann ja Kreutzwald olid kindlalt eestlased.
Ka Soomes oli ümberrahvustumine probleemiks, samuti Tšehhimaal ja mujalgi, kus pole pärisorjust kunagi olnud. Nii et pärisorjust kultuuri kestmise tugisambaks mõelda ei tasu.

margus kiis ütles ...

Tegelikult on asi põnevam. 13. sajandist peale võimutses Eestis-Liivis Liivi Ordu, millel oli väga huvitav poliitika. Nad ise olid enamasti sakslased aga saksa aadlike siia tulemist nad ei soosinud. Ordu valitsemine oli oma aja kohta väga progressiivne. Valitsesid foogtid (sõjaväelased) ja komtuurid (ametnikud), kes tegelesid kaitse organiseerimise ja maksude kogumisega. Ordule oli tähtis, et kord oleks majas, maa kaitstud ja maksud laekumas, muidu võisid eestlased teha mis tahtsid. Seega eestlased ja liivlased elasid maal, külades oma elu. Linnades aga domineerisid sakslased, seega kultuur ja haridus olid saksa/ladinakeelsed. Seega eestlased ja sakslased väga kokku ei puutunud, kuna eestlased elasid maal. Meile tuntud mõisakultuur hakkas arenema alles uusajal. Ja pärisorjus tuli aga alles rootsi ajal, 17. sajandil ja kestis umbes 200 aastat üldse.