esmaspäev, 8. veebruar 2016

Facebook on huvitavam kui muu meedia


Olen Facebooki kasutaja olnud kümmekond aastat. Ma olin ilmselt üks esimesi kasutajaid Eestis, koos Delfi asutaja Allan Martinsoniga, Eestis kasutati siis põhiliselt suhtlusportaali Orkut (mõned küsivad, mis see veel on, aga oli selline, üsna popp asi) ja Rate (nooremate hulgas). Nüüd on kõik, nii noored kui vanad Facebookis.

Algul oli Facebook minu jaoks põhiliselt lihtsalt uudishimu objekt. Sest erinevalt USAst, kus Facebooki kaudu otsisid end üles endised klassi- ja koolikaaslased, oli Eestis selle kasutamine juhuslik. Ma tunnistan, midagi põnevat seal esialgu polnud.

Hiljem, kui Facebook Eestis üsna popiks sai, umbes viis aastat tagasi, oli see juba midagi enamat kui koolikaaslaste üles otsimise veeb. Seal oli tekkinud grupid ja kogukonnad, ja seda mitte koolitee, vaid ühiste huvide, elukoha jms pinnalt. Nii nagu päris elus. Facebooki peegeldas päris elu, oli nagu päris elu veebis. Facebook on osanud seda teha kõige paremini, palju paremini kui vana traditsiooniline meedia. Seetõttu on Facebooki saatnud enneolematu elu.

Täna võib Facebookis üles leida mitte üksnes koolikaaslase, vaid ükskõik kelle, näiteks inimese, kellega eile teises maailma otsas tänaval juhuslikult kohtusid. Facebookis liigub tohutult infot. Ma pole ise Facebooki suurem panustaja, aga mulle meeldib sealt asju lugeda. Mis seal salata, Facebookis liigub rohkem infot kui mistahes meedia kanalites. See kehtib eriti Eesti kohta, kus meedia on nõrk ja kallutatud ning muutunud liiga meelelahutuslikuks. Seejuures on Facebookis info enamasti otseallikast, ilma vahendaja-poolsete täiendusteta. Ning mis peamine, Facebook on muutunud mitte ainult info tootmise, vaid selle analüüsimise ja selekteerimise kohaks. Kasutajad, kes on su sõbrad, kel on sinuga ühised huvid ja taust aitavad sul infot selekteerida tänapäeva tohutust infohulgast. Nad teevad seda oma nime all ja paremini kui mistahes muu meedia, ja otsekui minu jaoks. Täiesti tasuta. Mis mulle väga meeldib. Ja, ausõna, endale olulise info hankimiseks polegi muud meediat enam vaja, ei ajalehti, televisiooni ega raadiot. Piisab Facebookist. Muide, nii kummaline kui see ka pole, meedia hangib juba ise infot Facebookist.

Kas te teate, et internet alustas USAs juba 1983. aastal? Aga sel oli vähe kasutajaid, kuni inglane Tim Berners-Lee leiutas 1993. aastal Šveitsis aadressisüsteemi world wide web ning ameeriklane Marc Andreessen rajas sellele aasta hiljem brauseri Netscape Navigator. Sellest sai alguse interneti plahvatuslik areng, mispeale Microsofti looja Bill Gates ennustas, et paberil ajalehed kaovad ära. Ent ajalehed püsisid, kuni tuli Facebook. Täna on löögi all kogu ajakirjandus. Enne iPhone'i tulekut oli Nokia nutitelefone tootnud kümme aastat, aga ilma erilise eduta. Nii nagu iPhone tappis Nokia, tapab Facebook klassikalise ajakirjanduse. See juhtub üsna ruttu ja sinna pole enam midagi parata.

5 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Mõned nädalad tagasi võtsid Rein Lang ja Peep Kala Kuku raadio saates "Olukorrast ajakirjanduses" kommenteerida Facebooki. Alustasid juttu sellest, kuidas nad ei ole selle kasutajad, ja siis kütsid täiesti umbluud Facebooki teemadel.

Anonüümne ütles ...

lol, peab ikka meelemõistust jaguma, et mingit kuku raadiot kuulata...

ma pole 12 aastat kuulanud mitte ühtki raadiot ja arvan, et pole millestki ilma jäänud.

nüüd küll olen hakanud netist järelkuulama raadiosaadet "räägime asjast" (kuna seal tõesti räägitakse asjast, mitte ei puhuta mullikesi ega pesta ajusid).

Anonüümne ütles ...

Üks huvitav teema FB-st:

R.I.P. EESTI NSV ja KGB VARJUGA ANDRUS ANSIPI - TOOMAS H ILVESE VABARIIK 2016 JA TÄNASE EESTI POLIITMÕRVAD

Inno ütles ...

Jube asi see viimane. Mis tõestab veelkord, et Eestis on hea käia külalisena, aga mitte elada, sest nii väheneb oluliselt tõenäosus, et sinuga midagi Eestis juhtub, mistõttu omakorda väheneb Eestis pettumise oht.

margus kiis ütles ...

UKs ja Prantsusmaal oli täiesti toimiv internetisarnane süsteem juba 70ndatel, mis oli isegi kommertskasutuses. Aga 80ndatel jäi interneti arendus soiku Külma sõja tõttu. Internet sai jalad alla siiski alles 1995 seoses arvutivõrkude privatiseerimisega, varem olid nad valitsuste kontrolli all ja ega sealt palju läbi ei tulnud. Privatiseerimine tõi rahad taha ja liikluse vabaks, hakati süsteeme arendama ja nii see asi läks.
Mul on interneti täielik paberkataloog (!!!) aastast 1996, google iidne eelkäija, kusjuures WWW oli vaid üks umbes viiest eri süsteemist. Ega seal palju just polnud. Mõni aasta hiljem oli juba teine tera.