Kas Eesti kaitsmiseks on alles ainult diplomaatilised võimalused?

Viimasel ajal on olnud palju juttu Eesti kaitsevõimest ja vajadusest seda suurendama hakata. Paraku on sellega lootusetult hiljaks jäädud.

Paha lugu on see, et Eesti kaitsestrateegia on üles ehitatud üksnes Venemaa nõrkusele ja äbarusele- eeldusele, et NATO jõud on igal juhul peajagu Vene omadest üle. Võibolla see kunagi oligi nii, aga äsja avalikustatud, NATO enda ekspertide koostatud Randi raport (mäletate, see, mille kohaselt on Tallinn ja Riia võimalik võtta ära 3 päevaga) näitab, et praeguseks on rollid vahetunud ning NATO pole võimeline vähemalt Eestis ja Lätis Venemaa äkkrünnakule reageerima. NATO on ilmutanud küll valmisolekut kaotatud alade tagasi võitmiseks, aga „see” Eesti näeb siis välja hullem kui praegune Ida-Ukraina.

Randi raport ütleb sisuliselt, et sõjalised võimalused Eesti kaitsmiseks puuduvad, vähemalt arvestades praegust reaalsust. Ehk siis: Eestit saab kaitsta ainult diplomaatiliselt, suhete sellisena hoidmisega, et Venemaal poleks huvi rünnata- nii nagu see toimib näiteks Soomes või Valgevenes. Viimane pole küll hea näide, aga asi töötab, ja seda tunnustas äsja isegi Euroopa Liit. Pangem tähele- Soome on oma sõjaliselt võimekuselt vähemalt kümme korda tugevam kui Eesti, ometi hoitakse suhetes Venemaaga väga leebet ja isegi sõbralikku joont. Põhjuse seletab Randi raport.

Iseküsimus on loomulikult see, kuidas sai Vene võimekus nõnda suureneda, et Eesti ega NATO asjatundjad sellest varem aru ei saanud. Eesti oleks saanud end juba varem tugevdada. Mulle meenub Leo Kunnas, kes pidevalt kurja kuulutas, aga teda peeti ullikeseks. Põhjus on ilmselt masuajas, mil nii USA kui Eesti tegelesid oma sisemiste ja majandusprobleemidega, sel ajal kui Venemaa tänu ülikõrgele nafta hinnale oma relvastust uuendas. Lisaks olid eestlased hõivatud sõdadega Iraagis ja Afganistanis ning kogu aeg käis jutt, et selle eest tulevad NATO liitlased vajadusel Eestile appi. Nüüd selgub, et seda abi ega võimekust pole tegelikult kusagil.

Eelneva taustal pole ilmselt üllatav, et Eesti presidendiks on hakatud upitama vene rahvusest Marina Kaljuranda.

Samas ei saa otsustajad pugeda teadmatuse taha- neil on olemas vahendid ja sellest tulenevalt kohustus olla informeeritud. Kui seda ühel või teisel põhjusel pole suudetud teha, siis tuleb vastutada. Oma riigi jätmine haavatavasse olukorda on võrdne riigi reetmisega ja see nõuaks eluaegset vangistust.