Kas Kunnus on kits ja Kender Josef K?

Kenderoloogia jätkub täie hooga - vaevalt sai kohtuistungite vaht lahtuda, kuid juba esitles Kender Tartus oma uut raamatut. Üritusele saabus ka Kenderi nemesis, tema lapspornograafilist kirjatükki teravalt tauninud kirjanduskriitik Mihkel Kunnus. Kenderile Kunnuse tulek ei meeldinud ning ta kihutas ta roppude vandesõnade saatel - mine p…i! - minema, kutsudes endale appi ka turvamehed. Sealjuures nimetas Kender Kunnust „kitseks”, mis kurjategijate žargoonis tähendab pealekaebajat. Kenderi sõber Beebilõust jällegi tegi Kunnusega selfie, mille kohta kirjutas „kits üleval paremas nurgas”.

Nii et kas Kunnus on siis kits? Kenderile meeldib end presenteerida tough guy'na, autoriteedina, blatnoina. Sellisena, keda mehed kardavad ja keda nähes naised vaimustusest oigavad. Roppusi pruugib ta seepärast, et teab: paljud inimesed, intelligentsed inimesed eriti, põrkuvad roppusi kuuldes vaistlikult tagasi. Ehmatavad ega hakkagi vaidlema. Ja nii saab Kender, kes alati kõige kõvemini karjub, rinna kummi ajada ja isakese kombel, jalad laiali ja õlad õieli ruumi valitseda. Mulle teeb see nalja, sest ma olen selliseid tegelasi oma elus palju näinud ning tegelikkus on see, et autoriteetide hulka nad ei kuulu, kriminaalses maailmas kindlasti mitte. Sellised on enamasti kaasakiibitsejad, need, kes tahaksid ka tough guy'd ja autoriteedid olla, aga ei ole - parimal juhul on nad autoriteetide jooksupoisid ja autojuhid. Sest need, kes on päriselt autoriteedid, on enamasti vaiksed ja tagasihoidlikud mehed - nad suudavad end arusaadavaks teha ja kehtestada mõne pilgu või žestiga ning peavad ropendamist alandavaks. Nii et Kender on tavaline wannabe. Võimalik, et ta kirjutas ka oma lapspornograafilise kirjatüki seepärast, et kuidagi ässam välja paista.  

Nüüd kitseks olemisest, kitse panemisest. Kes on kits? Kindlasti ei ole „kits” mees, kes avaldab mingi asja kohta oma arvamust nagu Kunnus tegi Kenderi teksti kohta - see tekst on avalikult kättesaadav (Kender ise pani selle uhkelt oma saidile üles!) ja igaühel on õigus selle kohta arvamust avaldada. Selle osas ei ole võimalik „kitse panna”, sest „kitse panemine” eeldab, et asi, mille peale „kitse pandaks”, oleks salajane. Samuti eeldab see, et inimene, kes kaebab, ja kelle peale kaevatakse, oleksid sõbrad, kamraadid või vähemasti töökaaslased. Kender ja Kunnus seda ilmselt pole. Kender on aga master manipulator ning suudab panna inimesed uskuma, et asjad on täpselt vastupidiselt sellele, mis nad on. Näiteks väide, et tema tekst ei saa kelleski erutust esile kutsuda, kuna on selleks liiga räme. Tekitades siis ilmselt pedofiilis erutuse asemel häbi. Sama hästi võib väita, mida rämedamalt holokausti eitada või homosid sõimata, seda suuremat häbi tunnevad kõik juudi- ja homovihkajad ning nii on rämedast sõimust juutidele ja homodele hoopis kasu. Hea manipulaator võib rahvahulki mida iganes uskuma panna - kui ta on piisavalt karismaatiline, kirglik ja valdab sõna. Kõik need omadused on Kenderil olemas.

Või enda võrdlemine Josef K-ga, Franz Kafka romaani peategelasega. „Ma elan Kafka romaanis. Mina olengi Josef K Protsessis ,” ütles Kender. Need, kes Kafka romaani lugenud pole, võivad ju mõeldagi, et ojaa, vaene Kender. Kuid erinevalt Josef K-st teab Kender väga hästi, mis on see kuritegu, milles teda süüdistatakse. Tõenäoliselt valis ta selle kuriteo ise välja, sest teadis, et see toob kaasa suure skandaali ja avalikkuse tähelepanu. Ja nii kirjutabki Kender räigest vägivallast kubiseva kirjatüki, pidades juba ette peenikest naeru ning kujutades vaimusilmas, kui kirglikult sellele reageeritakse. Kender teadis ka seda, et seda kirjatükki tõlgendatakse kui lapspornot - ta ei ole rumal mees. Aga tegi seda ikka. Miks?

Eile esitles Kender Tartus oma uut raamatut. Ei pea vist väga pikalt mõtlema.