esmaspäev, 8. veebruar 2016

Lapsi trukitakse igasse auku- tänane reaalsus Eestis

Kaur Kenderi teos Untitled 12 võib olla tülgastav ja rõve, aga sama tülgastav ja rõve on täna tegelikult laste olukord Eestis. Selles mõttes Kenderile 12 points- realistliku olukirjelduse eest. Olgem ausad, ühiskonna kõige nõrgemaid trukitakse igasse auku. Ja seda iga päev. Ja seda riigi poolt, kes peaks lapsi kaistma. Saatuse irooniana on seesama riik, kes tegelikult lastest ei hooli kaevanud Kenderi kohtusse väitega, et sellega kaitstakse lapsi. Et siis laste kaitseks pannakse vangi kirjanik, kolme lapse isa. Et julges väljendada oma tundeid?

Ma ei räägi siin laste kadumise juhtumitest, mida politsei ei suuda ega suuda lahendada. Võrdluseks, peaministri sõnadega ähvardaja leitakse kasvõi maa alt üles. Küsimus on lihtsalt tahtmises. Ja suhtumises. Lastesse suhtutakse Eestis kui nartsu. Miks? Esiteks seepärast, et Eestis valitseb tugevama, võitja kultus ja laps ei ole tugev ega võitja (kui ta just x-mängudelt esikohta ei too). Teiseks ei käi lapsed valimas ja ei too hääli, mis on ainus valuuta, mis paneb poliitikuid tänapäeva Eestis inimeste peale mõtlema. Laps valimas ei käi, järelikult pole inimene.

Olgem ausad, laste peale ei mõtle Eestis mitte keegi. Isegi mitte lastekaitse ühingud, vastasel korral poleks Eestis nälgivaid ja allpool vaesuspiiri elavaid lapsi. Poleks lapsi, kes ei näe nädalate, kuude, isegi aastate viisi oma vanemaid. Poleks lapsi, kel puuduvad võimalused huviharidusega tegelemiseks, kel pole kodus internetti, kes peavad taluma kodust vägivalda ja kel kulub pool päeva kooli mineku ja sealt tuleku peale. Eestis on sadu, võibolla isegi tuhandeid lapsi, kes peavad käima külmaga välikäimlas, kel puudub kodus soe kraanivesi hommikul hammaste pesemiseks. Kes peavad minema päevast päeva magama tühja kõhuga.

Eestis kulutatakse tohutult ühiskondlikku ressurssi, et korjata teede äärest ja metsa alt kokku iga viimane kui plastikust pudelike, samal ajal pigistatakse silmad kinni kõige valusamal teemal- laste olukorra koha pealt. Lapsed ei avalda valjult meelt, nad ei kurda, neid ei võetakski kuulda tänapäeva Eestis, kus pööratakse suuremat tähelepanu kaubanduskeskustele ja autodele kui lastele. Teeme Ära kampaania oleks pidanud alguse saama lastest, et igal lapsel oleks soe kodu ja täis kõht. Kvaliteetne toit, mitte makaronid ketšupiga. See on esmane, millest tuleb alustada, mitte metsa all vedelevad autokummid. Aga lastega ei tegeleta, sest see teema pole seksikas, see ei müü, see on liialt valus. Seda ei taheta omale tunnistada, see on nagu koonduslaager, mida totalitaarsed režiimid on püüdnud iga hinnaga varjata. Eesti on omamoodi laager, kus piinatakse päevast päeva kõige nõrgemaid- lapsi.

Ma ei taha kaitsta Kenderit seaduse ees, mis ütleb, et lapspornot ei tohi luua ega levitada. Ma ei oleks ise laste isana kunagi midagi säärast teinud. Võibolla tegi Kender seda edevusest, võibolla ahnusest, võibolla ülbusest, võibolla lihtsalt tuli vaim peale. Aga üht ma julgen küll öelda- Eestis on laste olukord hullem porno kui on kirjeldatud teoses Untitled 12.

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

Vaesunud perede lapsed on tõepoolest unaruses ja kaitsetud.
Aus ja südamevaluga kirjutatud ühiskonnakriitiline artikkel ...nagu paljud teisedki!
Inno - presidendi kandidaadiks (ja Irja esileediks)!