neljapäev, 25. veebruar 2016

Ruhnu saarel puudus orjapidamine

Päris põnev asjaolu: Ruhnu saarel puudus läbi aastasadade orjapidamine, mis oli tavaline Eesti- ja Liivimaal.  Kõik saare elanikud olid võrdsed, kirjeldab paari sajandi tagust Vene impeeriumi käsitlev teos. Puudusid ülikud ja alamad, kõik tulu jagati saare elanike vahel võrdselt.

Seejuures Vene tsaarivõim tunnustas sellist elukorraldust ja Ruhnu elanikke maksustati väga tagasihoidlikult- iga elanik pidin tasuma aastas ühe hõberubla. Samuti ei värvatud saare elanikke Vene kroonusse. Venelased saare elanikke ei kimbutanud, elanikud olid Rootsi päritolu, aga ei mäletanud oma endisest kodumaast midagi. Põhiliselt kauplesid ruhnlased Liivimaa sadamatega nagu Riia, Pärnu ja Haapsalu.

Saarel oli oma õiguskorrraldus, vanemate kogu, kus lahendati kõik vaidlused.  Ülemkohtu rollis oli kohalik pastor. Mingeid suuri kuritegusid saarel toime ei pandud. Ja kui midagi pidi juhtuma, siis anti kurjategija üle Riia võimudele. Kõige suurem karistus saare elanikele oligi saarelt välja saatmine.

Kõik Ruhnu saare elanikud olid blondid. Saare elanikud kandsid rootsipäraseid rahvarõivaid, näiteks meestel olid jalas saapad, mida eestlased ja liivlased kunagi ei kandnud, kui nad just polnud sakslaste kannupoisid. Naised kandsid helehallist riidest jakke ja tuunikaid, mis ulatusid põlvedeni. Jakid olid keskelt kokku tõmmatud nahast rihmaga, mille vahele oli tavaliselt pistetud nuga.

Ruhnlaste majad olid kivist, kuna puit oli saarel haruldane. Majadel oli korsten, mis eesti kodudes oli toona haruldane. Saare elanikud hindasid haridust ja teadmisi- saarel oli kool, kus õpetati rootsi keeles lugema ja kirjutama.

Kohviku kommentaar: miks ei võiks see olla ühiskonnakorraldus terves Eestis, mis meenutab oma väiksuselt Euroopas Ruhnu saart: Eestit juhib vanemate kogu, puuduvad ülemad ja alamad ning tulu jagatakse võrdselt kõigi elanike vahel.

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Ruhnu saarel oli siiski ka oma vangla - väike osmik küla servas. Kui kogukond otsustas, et süüdlane peab vangi minema, kõndis see omal jalal siis sinna "vanglasse". Kui õhtu kätte jõudis, läks koju. Ja hommikul jälle tagasi. Keegi teda seal ei valvanud ja uks oli ka kogu aeg lahti. Nii istuski siis "vahialune" sellisel reziimil nii kaua, kui kogukond oli otsustanud. Võib arvata, mis tunne seal oli sedasi konutada, kui kõik muu saarerahvas päevast-päeva tööd rabas. Lihtne, aga pagana mõjuv karistusviis. Oleks, et sellist tänapäevalgi saaks kasutada.

Anonüümne ütles ...

Vahva väike saar, eripärased kombed ja elanikud. Kuigi praeguses vaesteriigis pole kerge kellelgi.